Täna külastas Sindi pensionäride toimekas seltskond Tallinna loomaaeda.
Märgatavad muutused
Kuigi minule veel pensionäride sooduspiletit ei müüda, olin väga rahul ka täispileti eest maksmisega ja eriti tänulik inimestele, kes ärgitasid kaasa minema. Kui mälu ei peta, siis viimati jalutasin loomaaias umbes kümmekond aastat tagasi. Mõned korrad ka varem ja päris väiksena viis esimest korda loomaaeda ema. Ainult siis asus loomaaed kusagil Kadrioru pargi serval Lasnamäe nõlva all. Esialgselt ajutisele maa-alale rajatud loomaaiast on mälestused väga hägusad. Selgemalt on meeles kaljukitsed kõrgel paekivijärsakul, miskipärast ka pruunid karud.
Kümmekond aastat on loomaaeda oluliselt muutnud. Esimest korda sisenesin Õismäe poolsest lääneväravast, mis avati Ehitajate teega külgnevas osas 2014. a kevadpühal. Samas asub ka veidi hiljem valminud Keskkonnahariduskeskus. Külastajad pääsevad loomaaeda läbi uue hoone avara fuajee, kus on hulk elekroonilise kontrolliga väravaid.
Mõnelegi oli harjumatu näidata piletil olevat triipkoodi taibukale masinlugejale. Ootamatusest segadusse sattujaid tulid turvatöötajad rõõmsa abivalmidusega juhendama. Sealsamas võis võtta kaasa A5 formaadis väikese teejuhi, millel olev kaart viitab peamistele huviväärsustele ja annab teada kõige üldisemaid teateid. Meie 18-liikmeline seltskond hargnes kiiresti laiali vastavalt sellele, mis kedagi rohkem huvitas. Oli neid, kes hiljuti loomaaeda külastanud ja neidki, kes tulid Veskimetsa elus esimest korda. Keegi paljureisinud naine tunnistas, et on küll käinud Riia ja teistes Euroopa loomaaedades, aga Tallinas pole varem loomaaeda sattunud. Üks proua mäletas sarnaselt minuga Tallinna ajutist loomaaeda, kuid Veskimetsa imetles samuti esmakordselt.
Märkmeid ajaloost
Kuna minugi loomaaia külastused pole olnud eriti sagedased, siis võtsin nõuks eelmisel õhtul üht-teist meeldetuletavalt uurida. Et kolmekümnendate aastate lõpus, vist 1938, olevat tolleaegne Loodushoiu- ja Turismi-instituut taotlenud loomaaia asutamiseks maad koguni Pärnus, tekitas Eesti ainsa loomaia alguslugu mõningal määral veelgi suuremat huvi. Vikipeedia andmeil toimus 1937. a sügisel Peeter Pätsi juhtimisel nõupidamine, et leida sobiv asukoht peatselt avatavale zoo-botaanilisele pargile, vabaõhumuuseumile ja lõbustuspargile. Pärnust võrsunud ja Pärnu Metsakalmistul rahupaiga leidnud Peeter Päts oli aastatel 1935–1938 Riigiparkide Valitsuse direktor, hiljem kuni neljakümnendani Loodushoiu- ja Turismi-instituudi direktor. 1938. a 26. novembril aset leidnud viimane zooloogiaaia “Rahvapark” eeltööde komisjoni koosolek pidas Tallinna linna poolt soovitatud maatükki Järve jaama juures sobimatuks. Sellest siis teistsuguste võimalustega tutvumine väljapool pealinna, Pärnus. Läks siiski nii, et 1939. a jaanilaupäeval avati Eesti Mängudel “Metsloomade näitus”, kus esimese metsloomana näidati Alutaguse metsast kinni nabitud mesikäpa poega.
Paar kuud hiljem, sama aasta 25. augustil avas Eesti Loomakaitse Liit ’43. aastaks kavandatud üleriigilise iluaiandusnäituse osana Kadrioru Väikese Loomaaia, mida nüüd peetaksegi Tallinna loomaaia asutamise kuupäevaks. Väikese loomaaia hooldajaks valiti Peeter Pätsi abikaasa Aita. Loomaaia esimeseks asukaks sai ilves Illu, kes oli pojana kingitud 1937. a Helsingis maailmameistri tiitli võitnud Eesti Laskurliidu meeskonnale. Aasta lõpuks kasvas loomaaia külastatavus üle saja tuhande. Peatselt alanud sõda ja Eesti vallutamine pidurdas kümneteks aastateks loomaaia käekäiku. Alles 44 aastat hiljem võis loomaaed oma ajutisest asukohast ümber asuda praegusesse suurepärasesse asukohta Veskimetsa. Paraku ei saadud sealgi alustada kohe uute rajatiste ehitamisega. Pärast Moskva olümpiat kehtestati kultuuri- ja spordiasutuste väljaehitamiste kümneaastane keeld ning loomadki pidid leppima vanade sõjaväeladudega.
Eerik Kumari nimeline looduskaitsepreemia direktorile
Esimene tõeliselt loomavajadustega arvestav hoone anti ehitaja poolt üle loomaaia 50. juubeliks 1989. aastal. See oli paksunahaliste maja, mida rahvasuus nimetatakse elevandimajaks. Selleni jõudmisel enne kümne aasta möödumist oli kahtlematult suur teene Mati Kaalul, kellest sai loomaaia 14. direktor 1975. aastal. Tööd alustas ta loomaaias juba 1968. aastal. Tunamullu levis kuuldus, et tänavu juba vähem kui paari nädala pärast seitsmekümnendat sünnipäeva tähistav Kaal kaaluvat ameti maha panemist. Ometi jätkub kauaaegsel direktoril innukust ja energiat tänaseni. Täiesti mõistetavalt pälvis ta Eerik Kumari nimelise looduskaitsepreemia ühes looduskaitse kuldmärgi ja 5000 euro suuruse preemiaga, mille keskkonnaminister Marko Pomerants 9. mail looduskaitsekuud avades selleaastasele laureaadile üle andis. Lisaks paljule muule tänuväärsele tegevusele on Tallinna loomaaia sünonüümina tuntud Kaal uurinud suurkiskjate ökoloogiat ja bioloogiat, samuti panustanud ohustatud liikide kaitsesse. Loomaaed võtab osa mitmetest liigikaitseprojektidest, mis seotud näiteks euroopa naaritsa ja amuuri leopardiga.
Tallinna loomaaias elab ümmarguselt 500 liigist ligemale10 000 isendit, kelle hulgas rohkelt looduses ohustatud liike. Loomaaeda ja seal tehtavat teadustööd teatakse maailma tunnustatud teadlaste seas. Aasta tagasi reastas eelistatumaid turismisihtkohti tutvustav Inglismaa reisileht Mr Sightseer loomaaedasid. Tallinnal oli au kuuluda paarikümne parima hulka. Põhjamaadest pääses loomaaedade loetellu üksnes Stockholmi Skansen Museum and Zoo . Mõned aastad tagasi trükitud raamatus sattus ka Tallinna loomaaed saja maailma loomaaia sekka. Tallinna linnale kuuluvas loomaaias leidub palju haruldusi: õnnekurg, hiina alligaator, amuuri tiiger, teravnokk-ninasarvik, lumeleopard, miilu ehk davidi hirv, gaur ehk india piison. Gaur on veislastest maailma suurim sõraline. Kagu- ja Lõuna-Aasia vihmametsades elav gaur on õlakõrguselt üle kahe meetri. Neid kõiki soovisin eelnevalt hangitud teadmiste põhjal ka näha. Paraku kujunes loomadega kohtumine selliseks, mida ei saa alati ette kavandada. Pealegi seadis piirid eelnevalt kokku lepitud aeg. Kolme tunniga võib tõtlikul vaatlusel saada küll teatava üldmulje, aga ei anna võimalust kusagil pikemalt peatuda ja süveneda.
Keskne mure jääkarude pärast
Lääneväravast paremale hoidudes jõudsime Kärdiga kahekesi liikudes alpinaariumisse, kus asub üks maailma esinduslikumaid mägilammaste ja kaljukitsede pesakondi. Aga seal me pikalt ei peatunud ja suundusime teeviitade juhatusel paksunahaliste maja otsima. Meiega liitus veel üks naine, kellega Kärdil oli palju ühiseid muljeid vahetada. Mind huvitas rohkem loomade jälgimine läbi kaamera objektiivi. Mingil ajal on elevandi aediku äärde püstitatud vaatetorn. Üles pääseb ka liftiga, aga eelistasime siiski treppi. Ülalt vaade on hea ja ülevaatlik. Eelmisel korral nägin elevanti majas, nüüd oli nende vaatamine palju nauditavam. Aga pikalt seisma ei saanud jääda, sest Kärt vedas varrukast, kartuses, et aeg saab liiga kiiresti otsa…
Majas sees vaatasime huviga suuri kilpkonni. Näis nagu põtkuksid üksteist omavahelist jõudu proovides. Tundus põnevana. Tingimata tahtsime tiigrit näha, aga tema seda ei teadnud ja polnud seepärast valmistunud meid tervitama. Lahkusime pettunult. Kuid seda suurem oli rõõm temaga kohtuda hiljem pärast pika ringi tegemist uuesti samasse punkti jõudes.
Jääkarudest oli kahju. Nende elamine pole kiita ja rahutu liikumine kõnetas vaatajaid arusaadavas keeles. Trellide kohal ripub plakat, millel tekst: Toeta jääkaru uue kodu rajamist. Juuresolevad tasulised telefoni numbrid võimaldavad abipalvet lugedes teha kohe annetuse: Helista 900 007 ja annetad 5 €; …08 – 10 €; …09 – 20 €. Isegi Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on avaldanud toetust õhus püsivale teemale abistada loomaaial loomasõbralikuma polaariumi ehitamist, mis välistaks jääkarude riigist minema viimise ohu. Kolme jääkaru eluolu parandamiseks vajatakse umbes 4 miljonit eurot maksvat polaariumi.
Loomaaias on must-toonekurg inimestega harjunud
Head meelt valmistas punasesse raamatusse kirjutatud musta-toonekure nägemine. Eestis on must toonekurg kantud esimese kategooria kaitsealuste liikide hulka. Erinevalt valge-toonekurest väldib ta inimeste lähedust ja eelistab pesitseda põlismetsades, soode või siseveekogude juures asuvatel vanadel puudel.
Troopikamajas elavad ekvatoriaalse vöötme asukad. Sealse ruumi 95% õhuniiskus ja 28 kraadine temperatuur on harjumatult paras leitsak. Lühikest aega muidugi hästi põnev haruldase looduse keskel viibimine, aga väga pikalt jalutamine pole seal kõigile mitte kuigi nauditav. Ometi ei saanud sellestki ilma läbi käimata mööduda.
Uus on ka uue keskuse juures asuv laste loomaaed, kuigi avati juba ligemale paar aastat tagasi 1. juunil. Aastaringselt tegutsevas lasteloomaaias saab kilpkonnade, jäneste ja mõnede teiste loomadega päris ninapidi koos aega veeta.
Urmas Saard