Algatusrühma „Sindi pais“ kutsel toimus 6. mail Sindi paisu juures Pärnu jõe ümarlaud, kus tänati keskkonnaministeeriumi tänukirjaga Eesti uhkeima lõhejõe taaselustamisele kaasa aitajaid, räägiti paisu avamisprojekti hetkeseisust, Pärnu jõe võimalikest haldusvariantidest, Sindi elanike mure murdepunktist ja paljust muust. Toimus ka selle kevade viimane Põlula lõhe noorjärkude vettelaskmine.
RMK Põlula kalakasvatuse osakonna nõunik Ene Saarde ütles, et kõik lõhemaimud on täpselt üle loetud ja jõkke lasti 15 803 üheaastast lõhet. „Järgmisel aastal jätkame ja siis toome kaheaastased kalad.“
Kuidas praegu veel oma kohal asuv Sindi pais takistab siirdekalade rännet kude- ja kasvualadele, selles veendusid kõik kohal viibinud oma silmaga. Paisu keskosas oli eriti palju näha kõrgeid hüppeid sooritavaid kalu, kes vaatamata suurele lennule ei tõusnud poolest kõrgusest ülespoole. Ka kalatrepi liigtugev vetevoog käis kalade jõust üle. Paisu kohal noolisid linnud kergesti tabatavat saaki.
Kodanike algatusrühm „Sindi pais“ on juba pea kümmekond aastat probleemiga tegelenud, avaldanud valitsusele ja eraomanikule survet. Nende järeleandmatu tegevuse tulemusena paistab kalade probleemile peatselt lõplik lahendus saabuvat. Eile tunnustas riik nii algatusrühma kodanikke kui mitmeid teisigi loodusesse hea tahtega suhtuvaid inimesi. Keskkonnaminister Marko Pomerantsi allkirjaga tänukirjad andis üle riigikogu keskkonnakomisjoni liige Andres Metsoja.
Klaasitud ja raamitud tänukirjal on järgmise sisuga tekst: „Keskkonnaministeerium tänab Sind Eesti uhkeima lõhejõe taaselustamisele kaasa aitamise eest. Soovime Sulle vahedat meelt ja selgeid sihte ka edaspidisel kalavarude hea käekäigu eest seismisel.“ Tänukirja sai esimesena Hans Soll, algatusrühma eestvedaja, Raul Sarandi, Aime Nikopensius, Kalev Kiisk jt. Aga ka Sindi linnapea Marko Šorin ja paljud teised.
Šorin oli ümarlaual ainus põlissintlane, kuigi oli teisigi nõnda öeldes osalise ajaga sintlasi, nagu maavanem Kalev Kaljuste ja veel mõned. Šorini sõnavõtust selgus, et linnapeana ja põlise sintlasena seisab ta silmitsi raske ülesandega mõista ja selgitada nii looduse loomulikke vajadusi kui inimlikke tundeid paljude kümnenditega välja kujunenud sümbolväärtuste skaalal.
„Kui tavapäraselt alustab kõneleja juttu rõõmust seista publiku ees, siis mina alustan murega, sest põlise Sindi inimesena ei saa rõõmu tunda kõigest samaväärselt. Meie kõigi ühine mure on kalade ülespääsu tõkend, mis täna on eriti ilmekalt näha. Teisalt tähendab pais sümbolit selles mõttes, et võimaldas anda inimestele tööd. Pais oli ka kogunemise koht peale tööd. Kaasa võetud pildil on näha koolipoisid, kes enne koju jõudmist peatusid paisul,“ jutustas Šorin illustreeriva näite ja fotoga praktilise meele ning emotsioonide lahknevust, mis segabki praegu Sindil ratsionaalsete otsuste langetamist.
[pullquote]Jõerajatise ümberehituse käigus näeb Šorin siiski linnaelanike jaoks teatavat kompromisslahendust[/pullquote]Jõerajatise ümberehituse käigus näeb Šorin siiski linnaelanike jaoks teatavat kompromisslahendust. Kuigi sümbolrajatis kaob linnapildist, tekib asemele võimalus jõe äärde pääsemiseks otse linna keskelt. „Mitte nagu tänasel päeval, kus ühelt poolt piirab juurdepääsu kalakasvatuse metallaed ja teiselt poolt vabriku territoorium. Suhet praeguse paisuga ja selle jõeäärsega ei ole praegu nii tugevalt välja arenenud. Kuivõrd rekonstrueerimise tulemusena tekivad kärestikuga samaaegselt ka juurdepääsuteed, siis see peaks olema plusspool, mis võimaldab siinset kogukonda taas jõe ääres liita.
Keskkonnaagentuuri projektijuht Tauno Jürgenstein tutvustas eskiisi tasemel valminud projekti, milles pais asendatakse pika kärestikuga, et säilitada teatavat veetaset ülalpool praegust paisu. Augustis-septembris tahetakse jõuda projekti lõpliku valmimiseni ja aasta lõpul kuulutada välja riigihange. Kärestiku ehitust ei tehta ühe aastaga valmis, aga lõpetada tahetakse kusagil 2018. a sügisel. Ümberehitust rahastatakse 85% ulatuses Euroopast. Kavandatavad juurdepääsuteed jõele ja kallasrajal ei tule asfalteeritud. Ujula säilimisega arvestatakse. Mõeldud on ka sajandi kõige väiksemale vooluhulgale, samuti keskmisele ja väga kõrgele veeseisule. Küsimus Tindi saarte ümbruse jõe süvendamisest on alles täiendava uurimise ja otsustamise koht.
Urmas Saard