Eile õhtupoolikul toimus Tallinna Rahumäe kalmistul Vabadussõjas langenud Tallinna kaitsepataljoni reamees Arnold Tikmanni (1899-1919) hauatähise taasavamine, millele järgnenud talgutel korrastati Vabadussõjas langenute kalmusid.
Auvahtkonnas seisid Kaitseliidu Tallinna maleva Nõmme malevkonna mehed. Rahulat kaunistasid Pätsi muuseumi sinimustvalge, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ja Tallinna memento lipp.
Avasõna ütles Nõmme linnaosa vanem Tiit Terik, kes ei pea eestlaseid sõjakaks rahvaks. „Aga vajadusel haaratakse vabaduse saavutamiseks ja kaitsmiseks kõhklematult samuti relvad,“ ütles Terik. Ta tänas Eesti Sõjahaudade Hoolde Liitu, Nõmme Heakorra Seltsi ja aktiivseid kodanikke, kelle eestvedamisel asetati kunagi kõrvale heidetud kivi uuesti oma õigele kohale tagasi. „Sellist mälestuse säilimist vajavad täisealistest veelgi rohkem tänased viie-aastased, järgmise põlvkonna jätkajad,“ selgitas Terik.
Nõmme Heakorra Seltsi juhatuse liige Leho Lõhmus rääkis sellest, et Rahumäe kalmistu on üks suuremaid nekropole, kus on leidnud viimse puhkepaiga paljud Vabadussõjas langenud.
„Teadaolevalt on neid siin üle poolesaja, kuid ainult 35 puhul on täpselt teada matmise asupaik. Veel kuu aega tagasi oli teada 34, nüüd on üks lisandunud. Meie selja taga on Johannes Paas, kes on paraku veel tähistamata. Tööd jätkub. Paigaldatud kivi on standardne, mille Pühavaimu kogudus kõigile oma langenutele püstitas. Seni oli neid säilinud 2, nüüd lisandus kolmas. Aga kunagi oli umbes kümmekond.“ Lõhmus meenutas, et Pühavaimu kabelis sees asus samuti mälestustahvel 16 nimega, teiste hulgas Arnold Tikmann. Hävitatud plaat ootab taastamist. „Kümmekond aastat tagasi oli see täiesti päevakorras ja kellegil ka valimisprogrammi kantud, aga pärast valimisi mõte taandus jälle.“
Tegelikult oleks ilus, kui Venemaa valitsus, Kremli sküütia õigusjärglasena, võtaks vastutuse ja toetaks kunagist riiklikult korraldatud haudade ja langenute mälestusmärkide rüüstamiste heastamist. Aga seda on liiga palju oodata poliitikutelt, kes pole tänini oma riigi kuritegusid soovinud tunnistada. Nii jätkab Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ka edaspidi hävitatud hauatähiste ja puhkepaikade otsimist ja austava mälestuse kinnistamist, tõdeti kohapeal.
Kahekümneselt langenud Arnold Tikmanni hauatähiselt eemaldasid katte noormehe õetütar Aita ja õetütre poeg Arvo. Kaitseväe peakaplan emeeritus kolonel Tõnis Nõmmik luges pühakirjast, et Issand on olnud meile eluasemeks põlvest põlve. „Meie elupäevi on 70 ja kui keegi on väga tugev, siis 80 või üle selle, ja nende ülem asi on töö ja vaev.“ Selle Vabadussõjas elu kaotanud mehe elupäevi polnud 70 või 80, vaid vaevalt 20, osundas vaimulik. „Veel praegugi sünnivad asjad, mida inimesed on arvanud, et mitte kunagi enam ei juhtu. Me võime taaspühitseda hauakivi.“ Palves tänas Nõmmik, et Eesti võib uuesti seista vabade riikide peres ja kunagised Vabadussõja sangarid on uuesti kantud meie rahva mälestuste auraamatusse.
Jüri Kotšinev ütles enne oma luuletuse lugemist, et praegu on sama ärevad ajad kui oli sada aastat tagasi. Ta luges: „On haavu, mis ei paranegi ära, vaid valus armistuvad…“
Pärnu Muinsuskaitse Seltsi juhatuse liige Arvo Põlluste (Arnold Tikmanni õetütre poeg) ütles, et perekonnal ei ole säilinud ühtegi fotot Arnoldist. Märtsi pommitamisel maja hävines. Ema oli sel ajal Pärnus oma teise vanaema ja vanaisa juures. Arnoldi ema Leena on maetud viiekümnendal Pärnusse Vana-Pärnu kalmistule. „Kuna peale sõda oli Pärnu ja Tallinna vahel liikumine ja haua hooldamine väiksem, siis selgus minu ema jutust, et haud oli võsastunud, nagu praegugi siin mõnel platsil võib näha,“ jutustas Põlluste. „Kaheksakümnendate keskpaigas avastati, et kivi oli kadunud ja tehtud pealematmine. Mõned aastad hiljem leiti eemal asuvast prügilast kirjad allapoole pööratult kivi üles, rääkis ema. Pärast seda tõin kivi Pärnusse oma hoovi, kus seisis üle 25 aasta. Siis algas vabadussõja sammaste taastamine ja kõik soovitasid ka selle kivi oma kohale tagasi panna. Asjaga hakkas tegelema Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Kuigi kalmistul polnud säilinud ühtegi plaani, õnnestus siiski ema räägitud märkide põhjal asukoht uuesti üles leida. Möödunud aastal otsisin üles samale hauaplatsile maetud Linda lähedased. 15. jaanuaril kohtusin Linda pojatütre Kaie Ojasaluga, kellega tegime kirjaliku kokkuleppe. Kivi oli 80 aastat hästi poleeritult säilinud. Kiviraidur Ülo Kirt värvis ainult tähed üle. Kuna poolteist aastat hiljem maeti samasse ka minu vanavanaisa Mart Tikmann, Arnoldi isa, siis oli vaja ka see ära märkida. Mart oli rahakappide vedaja ja jäi õnnetult rahakapi alla, mille tagajärjel hukkus. 19. aprillil korrastasime haua koos vennaga,“ jutustas Põlluste. Langenud sõjamehe sugulasi oli kohal 10.
Mälestustalituse päevaks koostas Tiina Tojak, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor, mahuka voldiku, mis räägib lisaks Tikkmannile ka teistest Vabadussõjas langenute kalmudest ja mälestusmärkidest Rahumäe kalmistul.
Urmas Saard