Vatla linnuses avati muinaslinnade kaart koos teabetahvliga ja süüdati Pärnusse läkitatud märgutuli.
Vatla ehk Karuse Linnuse maalinn paikneb Hanila valla lõunaservas pikema otsmoreenseljaku kitseneval läänepoolsel otsal, mis jääb Läänemaa pealinnast Haapsalust ümmarguselt 75 km kaugusele. Suurem tõmbekeskus Pärnu asub paarkümmend kilomeetrit lähemal.
Päikese loojangu ajaks kogunes 22. aprillil Vatla linnuse juurde vähemalt paarsada inimest nautima kaunist õhtutaevast ja ilusat ilma. Aga kohale kutsujaks ei olnud siiski mitte ettearvamatu ja tujukas Läänemere äärne ilm, mis osutus ometi kõige olulisemal hetkel äärmiselt suuremeelseks nagu mõistnuks ajaloolise sündmuse tähtsust. Kaitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompanii tõrvikukandjate toimkond asus põlevate tunglatega pikas rivis linnuse kõrgendiku ette. Ühed kaugemad aukülalised tulid Harjumaalt, täpsemalt Lahemaalt Kalme külast. Liisa Martha Veetõusme on 9-aastane Liivapõllu talu tütar ja Paap Aleksander Kallaste 6-aastane Kalmemäe talu noorhärra. Nemad kergitasidki aeglaselt tumerohelise katte kivilt, millel muinaslinnade kaart.
Muinaspaikade tähistamise liikumise algatas Kaitseliidu ülem kindral J. Orasmaa 1936. a. Juba järgmise aasta võidupühaks varustati enamik linnuseasemeid metallplaatidega, mille peale kanti Eesti linnuste kaart ühes antud linnust märgistava eritähisega. Vatla linnuseni jõuti esmakordselt alles nüüd, rääkis Kaitseliidu Läänemaa maleva pealik Mehis Born, kelle innukal eestvedamisel ettevõtmine teoks sai. Koostööd tehti Eesti Sõjahaudade Hoolde Liiduga ja eriti selle tegevdirektori Tiina Tojakiga. Peamiselt tema toimetatud on ka avamispäevaks valminud vastava sisuline vihik „Muinaslinnade kaardi ja infostendi avamine ning jüriöö märgutule süütamine Vatla linnuses“.
[pullquote]Graniitkivi toodi Ungrust, kus jää oli lükanud selle paekivi kihtide vahele.[/pullquote]Pronksivalu teostas Tormis Disani OÜ. Plaat paigaldati mõneti haruldasele kivile. Ungru Paekivi OÜ tootmisjuht Arnold Aljaste rääkis, et oli ka ise sellel kivil käsipidi küljes olnud. „Sellist tööd ei raatsigi kellegile teisele anda. Igapäevast tööd on meil küll ja küll, aga see on selline töö, mis erineb teistest. Graniitkivi toodi Ungrust, kus jää oli lükanud selle paekivi kihtide vahele. Säärane varjul hoitud kivi ei ole pragunenud ja on sellevõrra palju rõõmsam kui põllu ääres seisnud, tuulte ja päikese käes lammutatud kivi,“ selgitas Aljaste. Kivist veidi eemale paigaldati Muinsuskaitseameti poolt valmistatud teabetahvel. Ümbrus puhastati võsast, kõrgest rohust ja tehti mitmesuguseid abitöid 16. aprilli 30 talgulise osavõtul. Ettevalmistuste üks peamisi korraldajaid ja avapäeva õhtujuht oli Heiki Magnus.
Liisa Martha ja Paap Aleksander ei tulnud üksnes kivilt katet eemaldama. Aegsasti enne suurt kogunemist seadsid lapsed parajas mõõdus halud tuleroaks ja jäid uue ülesande ootele. Vahepeal astus esile mees Maavalla Kojast, kes toimetas muistset rituaali. Noateraga laias kaares viibates hüüdis kolmel korral vana sõjahüüdu „Hõissa!“, mida palus teistel kooris järele hüüda. Seejärel süütasid tüdruk ja poiss ettevalmistatud lõkkepuud. Lääne maavanem Neeme Suur võttis ootevalmilt tuletuusti kätte, et laste läidetud tulest süüdata täpselt tund ja 6 minutit pärast päikese loojangut valli kohal kõrguv suur tuletuust. “Saagu Pärnumaa mehed teada, et jüriöö ületõus on alanud!” hüüdis täiskuu paistel seisev sõnakas maavanem. Juba varem meenutas vallavanem, seda küll naljatoonil, Pärnumaa kõrvale jäämist jüriööl, kui Läänemaa, Saaremaa ja Harjumaa kümne tuhande mehega mehiselt sõdis. Kuna 1343. a arvati eestlaste arvuks olevat umbes 150 000 inimest, siis oli see tollel ajal osaliselt võitlusse haaratud Eestimaa kohta väga suur sõjameeste hulk. Veel rääkis Suur sellestki, et mitte kunagi varem pole eestlasi maailmas olnud nii palju, kui nüüd ja soovis rahvale kestvust tulevikuski, mis oligi peamine märgutule sõnum.
Muistset vabadusvõitlust meenutava tähisena kell 22.00 läidetud märgutuli läks Pärnu poole valguskiirusel liikvele mööda tõrvikute ketti, milles osales 90 tulehoidjat. Tule teele läkitamise järel andsid kontserti Haapsalu muusikakooli pärimusmuusikud Viive Marleeni juhatamisel. Marleen ise mängis torupilli. Elamuseks kujunes öine söömaaeg, kus lauda katsid muistsel kombel valmistatud muistsed road. Toitu valmistasid Toomas Tõnisson ja Marek Kikas. Korraldajate sõnul olevat arvestatud saja inimesega, aga sööki jätkus vähemalt paarisajale. Tõnisson ütles, et portsud olid valmistatud kolhooside aegselt nii suured, et jätkus kõigile ikka mitme eest.
Arheoloog ja ajaloolane Mati Mandel jutustas omaaegsete linnuste ehituslikust küljest ja nende sõjalisest kaitsevõimekusest. Vatla linnuse ovaalse põhiplaaniga õue läbimõõt võis olla 32–45 m ja pindala ligikaudselt 1200 m². Kaitserajatiste tugevamaks kindlustuseks oli ida-kaguküljele kuhjatud otsavall, välisküljelt 5,5 m ja siseküljelt 4,5 m kõrgust. Otsavalli välisjalamil on nähtav lame nõgu ja sisse varisenud vallikraav. Mujal on linnust ümbritseva valli kõrguseks 2–3 m, liitudes vahetult seljaku 8–9 m kõrguse loodusliku nõlvaga. Vallinõlvad on suhteliselt järsud, millel ronimine nõuab pisut rohkem pingutust. Väravakäikudest asus üks loodeküljel, teine kagunurgas. Teist on sõjaeelsel ajal laiendatud. Muinasasula kultuurkiht on registreeritud Linnuse küla tuumikus, peamiselt Ansi talu õuel ja ümbruses. Linnusest 400 m lõuna-edela pool leidub jälgi muinasaja lõpusajanditesse kuuluvast põletusmatustega kalmistust. Teiseks lähimaks muinaskülaks on linnusest 1, 3 km edela poole jääv Pajumaa, mille lähedal asunud põletuskalmest on 19. sajandil saadud hulgaliselt muinasleide.
Mandel arutles, et sõja korral võisid elanikud linnusest pelgupaika leida umbes 5 km raadiuses. Kaugemalt ohu korral linnusesse ei jõutud. Miks vaenlased röövisid naisi ja lapsi? Ühe põhjusena nimetas Mandel Lääne naiste tuntust heade ja ilusate vaipade tegemisel. Oskused on kandunud muistsest ajast tänapäeva.
Urmas Saard