Pärnus Vanasilla ja Veenuse bastioni vahel asuvas Olev Siinmaa projeketieeritud üheksakümne aasta vanuses esinduskäimlas avati eile kolmeks tunniks kunstiloome välkväljapanek.
Poole viie paiku kohale jõudes oli näitus juba enam kui pool määratud ajast avatud olnud. Esimesel pilgul haaras silm umbes kuraditosina jagu inimesi, kes seisid valge majakese peaukse läheduses. Mõned olid minemas, teised tulemas. Nii polnud täpset arvu võimalik loetleda ja see polnudki tähtis. Janno Bergmann seisis suuremast pundist veidi eemal. Tema kutsuski mind eelmisel päeval esimesena. Seepärast tundsin ennast kindlamalt tuntud kunstniku ette astudes, et toimuva kohta lähemat selgitust kuulda.
„Siin peldikus, aa tualetis, on õppejõudude näitus,“ kogus Bergmann minu äkilise ilmumise peale mõtteid ja püüdis aset leidvat sündmust täpsemalt sõnastada. Avatud näitusega märgib Edela-Eesti kunstikoolkond kahekümne aasta möödumist toonase Sütevaka kunstiosakonna korraldatud esimesest peldikunäitusest. Siis oli tegu paljude tänaste tunnustatud kunstnike jaoks esimese avaliku esinemisega tudengitele. „Näed, seal on Sorge, üks näituse initsiaatoreid. Idee peldikus näitust teha sündis Paides. Sorge naine ütles, et siin Pärnus võiks samuti sellise näituse teha.“ Seejärel viipas Bergmann käega Mari Kartau suunas: „Õppis Pärnus Academia Non Gratas, aastatel 2004 kuni 2007 oli sama akadeemia rektor.“
Reiu Tüür hoidis käes suurt sinimustvalget lippu, vars tavapärasest poole lühem. Reiu Tüür ja Al Paldrok asutasid pärast Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kunstiosakonna sulgemist 1998. aastal Academia Non Grata.
„Tere,“ astus Kaarel Kütas lähemale. „Ma loen Ott Arderi luuletuse „Metsa all“. Väga tore, jäime kuulama. „Seisan metsa all. Ja hingan. Sisse. Välja. Seisan metsa all, ei tule metsast välja. Mets on taeva all. Ja metsa all on maa. Kes jääb kauaks metsa, ei enam välja saa.“ Tänasin ja Bergann soovitas takseerida käimlat seestpoolt. Kuulsin veel, et Jaak Känd oli oma põnevat ja päevakohast luulet ette kandnud.
Peldik on antud majakese puhul üksnes siinse sotsiaalse grupi inimeste kõnekeele osa, mis võis olla paslik nimetus paarkümmend aastat tagasi, kui rajatis oli mõneti räämas seisundis. Kümmekond aastat tagasi uuendati Pärnu ajaloo kuulsaima arhitekti Olev Siinmaa projekteeritud ja ehitatud käimla väga esindusliku väljanägemisega WC-ks. Mäletatavasti kinkis Riigikogu liige Mark Soosaar tookord Feliks Männikovilt saadud ajaloolise foto käimlast ja Siinmaast väljakäigu seinale üles riputamiseks. See meenus alles kirjutuslaua taha istudes ja ei pannudki tähele, kas nimetatud pildid ka praegu seal asuvad.
Küll märkasin suunavate sildikestega varustatud uste taga asuvates ruumides rohkelt huvitavaid kunstitöid. Kolme tunni kestel ei tehtud sellest küsimust, kui naised sisenesid meeste poolele või vastupidi. Küsimust tekitas üksnes purk, mille külge oli takuse nööriga seotud paberirull. Purgil selgitav lipik.
Näoraamatust lugesin, et omaaegsele aktsioonile oli iseloomulik omaalgatuslikkus, kollektiivsus, piiride kompamine, avalikku ruumi sekkumine, kunstilise vabaduse iha. „Need on iseloomustanud Edela-Eesti koolkonda ka tema kuldaegadel. Sütevaka kunstiosakond, hiljem Academia Non Grata ja Academia Grata olid nähtused, mis tekitasid Pärnusse kaasaegse kunsti. Nüüd, kus siin kunstharidust enam ei ole, on järele jäänud üksikud Pärnu kunsti patrioodid ning hulk kunstnikke üle Eesti ja maailma, kes meenutavad neid aegu kui oma loometee kujunemise stardipunkti ja unikaalset keskkonda, mis lõi eeldused omanäolise kunsti ja koolkonna sünniks.“
Tsiteerin kirjutatut seepärast, et paljud avamisel peetud kõned, laulud ja luuletused jäid kuulmata. Bergmanni sõnul oli kohal umbes poolsada inimest, keda polegi Pärnu suurust arvestades sugugi vähe. Peale eelpool nimetatute võib nimetada veel teisigi nimesid: Villu Plink, Silja Saarepuu, Andrus Joonas, Kadri Alesmaa-Visnap, Jaak Visnap, Meeland Sepp, Taave Tuutma, Ville-Karel Viirelaid, Billeneeve jt.
Urmas Saard