Umbes kümmekond aastat tagasi pensionieas maalimist alustanud Vanda Kirikal tuli täna seitsmendat korda oma isikunäitusele ainult loodusfotodega. Kolmekümnest pildist koosneva väljapaneku pealkirjaks on valitud „Käsikäes kodukoha loodusega”.
Vanda esimesed kolm isikunäitust maalidega toimusid Pärnu Punases tornis aastatel 2009, 2010, 2011. Lehekuul, aastal 2012, tõi ta näituse esimest korda Sindi muuseumisse ja järgmise aasta septembris Sindi linnaraamatukogusse. Pärast pisut pikemat vaheaega, 2015. aasta lõikuskuul ja mihklikuul oli ta näitusega uuesti Sindi muuseumis. Täna siis juba kolmandat korda Sindi mäluasutuses. Tema elu ongi olnud seotud pikalt Sindiga, kus sündis ja lapsepõlve veetis.
Näitust avades ütles Vanda endastmõistetava enesekindlusega: „Olen pensionär ja võin kõike teha!“ Öeldu kiskus kõigi kohalviibinud kümnekonna näitusehuvilise suunurgad heatujuliselt naerule. Ta selgitas, et alustas enda jaoks väga meelepäraste tegevustega – luuletamise maalimise ja loodusfotograafiaga pärast pensionile jäämist, aastal 2006. „Mul on vedanud kaameraga, ostsin 99 eurot maksnud lihtsa Canoni, mis teeb ilma erilise käsitlemisoskuseta täiesti rahuldavaid fotosid.“ Fotonäituse ettevalmistamisel osutasid piltide valikul abi Pärnu Postimehe fotograaf Urmas Luik ja Pärnu Pilteri fotokoja töötaja Peeter Roots, samuti sintlane.
Enamasti pildistab ta hommikustel jalutuskäikudel. Kaamera on tal alati kaasas sama lahutamatu kaaslasena, nagu paljudel teistel neljajalgsed sõbrad. Ajalehe Sindi Sõnumid toimetaja Viktor Kaarneem ütles hindava pilguga fotosid vaadates, et kõik need kütkestavad looduspildid püüavad oma maalilisusega pilku. „Objektide ja sündmuste valik annab tunnistust autori heast kompositsioonimeelest ning oskusest märgata. Varajastel hommikutundidel pakub loodus ise imelisi värve ja ootamatuid hetki,“ arutles Kaarneem. Vanda pildid on fotoshop’is töötlemata. „Kõik on ehe ja ehtne, just säärane nagu pildimasin hetkeviivu jäädvustanud,“ lisas hea kunstitajuga Kaarneem juurde.
Esimesena püüdis minu pilku võilill, mille ära õitsenud villakuhilas polnud veel õhu liikumise poolt laiali kantud. Väga armas on tilluke kärbsenäpp, kes vajas pildistamise ajal veel ema hoolt. Foto on suures plaanis vaadeldav.
Näituse avamise üheks osaks oli kohvilauas istumine. Lauas luges Vanda täie andumusega oma luuletusi. Ta märkab elu ja pisemaidki detaile kõikjal enda ümber. Üht luuletust lugema hakates tähendas Vanda nagu muuseas: „Kapp jäi sel momendil küll koristamata, aga luuletus sai kirjutatud.“ Väga oskuslikult sujus kapi sisu ülekandmine uuel tasandil mõtisklusele. Vanda on trükitult kaante vahele luuletanud 5 kogumikku. Möödunud aastal trükitud luulevihiku kaanele on kirjutatud „Olla, et elada“. Aga mitte ühtegi neist kogumikest pole ta müügiks teinud. Luulekeeles jagab Vanda oma hinges pulbitsevaid tundeid ja mõtteid üksnes lähemate inimestega. Ka Sindi muuseumile on luulemõtisklusi kingitud.
Näitus kutsub uudistajaid fotosid kaema kuni 29. jürikuu päevani.
Urmas Saard