Jaan Viska,
Vigala vald
Kunst on kõikide päralt oli Ants Laikmaa põhitees.
Võiksime olla uhked Laikmaa teed rajavate sammude ja tegemiste üle Vigala valla Araste küla Paiba talumaadelt kuni Põhja-Aafrikasse.
Juba 2003. a Vigala vallalehes märkis Jaan Laanemets: ” Vigala rahvas! Kas ei peaks ka meie oma kodukandi ja kogu Eesti rahvuskultuuri suurmehe vääriliseks mäletamiseks midagi tegema?” Kuidas tema sünnipaika jäädvustada? Mida selleks teha? Noorematele on jäänud märkamatuks eesti kunstikultuuri algusaastad. Samas Laikmaa on öelnud: kodu on kõige alus, mida saab toetada kool oma ettevõtmistega. Laikmaa oli väga õpihimuline, käis koolis Veliselt Pärnu-Lihula-Haapsaluni.
Kõigepealt peaks alustama tutvumist tema loominguga, selleks kaasama valla elanikke ja kutsuma koole kunstniku pärandist osa saama. Seoses läheneva A. Laikmaa 150. sünniaastapäevaga oli kavas tutvuda kunstniku elu ja loominguga. Eelmisel aastal külastasime Taeblas asuvat muuseumi ja nüüd Kumus tema loomingu paremikku. Näituse avamisel osales peamiselt Haapsalu rahvas, teadagi tema muuseum asub Läänemaal, seega peavad Laikmaad nagu omainimeseks.
Haapsalu kant sai Laikmaale armsaks Vigala kohaliku mõisniku kiusamise tõttu. Suurmehe juubelil Taeblas 5. mail püüame osaleda, et näidata ühtsust Laikmaa oluliste rollide hindamisel. Ja nüüd läheme näitusele. Kumut külastas 35-liikmeline Vigala külade rühm. Seoses Kumu 10. aastapäevaga on öeldud, et näitusele peaks jõudma iga 18-aastane elanik kasvõi kord. Aastapäeva Terevisiooni saade oli just Laikmaa maalide saalist. See fakt muidugi rõõmustas. Paraku ei kulge ega arene kunstihuvi nii kiiresti ja iseeneslikult. Selleks korraks on näitus suletud, osa töid rändab Haapsalu poole.
Näituseruumi seinalt võisime lugeda: Ants Laikmaa (1866–1942) on Eesti kultuurimällu sügavalt kinnistunud kui kunstnik, kunstielu organisaator ja õppejõud, kellele anti Tartu ülikooli audoktori tiitel 1929. aastal. Väga sageli kirjeldatakse teda aga rännumehena, omamoodi kahetise kunstnikuna, kes ühelt poolt pühendus rahvusliku kunsti loomisele ning kodumaa inimeste ja motiivide kujutamisele, teiselt poolt aga veetis suure osa oma parimatest loomeaastatest välismaal: Soomes, Düsseldorfis, Itaalias, Pariisis ja mujal.
Kui Laikmaa 20. sajandi alguses kunstnikuna alustas, ümbritses teda suurte murrangute ajastu. Kultuuripilt elas läbi olulisi uuendusi ning Laikmaa leidis kiiresti võimalusi oma tõekspidamisi esile tõsta ja missiooni arendada. Ta on väikese Eesti (kunsti)ajaloo kontekstis kindlasti üks neist, kelle puhul võib imestada üksikisiku määrava rolli üle. Näitus „Vigala ja Capri” kirjeldab Laikmaa kunstnikuisiksust. Ühtlasi tutvustatakse Laikmaa kunstnikutee tähtsamaid tegevuspaiku. Tema loomingu oluliseks taustaks on kahetisus: viibimine oma mõtetes ja teostes nii siin- kui ka sealpool, nii koduses olustikus kui ka avaras Euroopas. Vigala ja Capri hõlmavad Laikmaa loomingus mitmeid teemasid, omandades ta elu ajateljel muutlikke tähendusvarjundeid.
Laikmaa loomingut läbib sügav kontakt rahvuslike teemadega ning respekt ajaloo, pärandkultuuri ja maarahva kui siinse omakultuuri kandja vastu. Teisalt aga avab Laikmaa oma seiklusrikaste rändudega Eesti kunstnikele Euroopa. Kindlasti tuleb rõhutada Laikmaa tööde tehnikat – ta oli ajastu üks silmapaistvamaid pastellimaalijaid Euroopas. Laikmaa empaatilisus ja sümpaatia erinevate inimeste vastu on väärtus, mis kõnetab elujõulisena ka tänapäeva probleemide ja diskussioonide taustal. 19. sajandi teisel poolel reisisid paljud Euroopa kunstnikud Põhja-Aafrikasse, et portreteerida sealseid rahvaid ja kultuure, mida Euroopa vaataja tol ajal eksootiliseks pidas.
Ants Laikmaa oli esimene eesti kunstnik, kes sinna reisis, ning tema pildid Tuneesia erinevatest rahvastest olid paljudele eestlastele esimeseks tutvuseks selle kauge kohaga. Kuidas näitavad nad eestlaste ajaloolist empaatiat teiste rahvuste vastu? Imetlus ja tunnustus Ants Laikmaale Põhja-Aafrikas tehtud tööde eest! Kui praegu kütab ühiskonnas kirgi võõrviha, siis Laikmaa näitus on eriti päevakajaline. Laikmaale meeldis rännata erinevate usuliste erisuste ja nahavärviga inimeste juures. Võõraste kultuuridega suhtlemine andis suure arenguhüppe eesti kultuuri, mis oli igati seotud maailma eri paikadega. Kuna kunstnik oli suur jalgsi rännumees põhjusel, et tee peal näeb kohalikke olusid, kohtub erinevate inimestega. Kuna raha polnud piisavalt, siis võib arvata, et ta tasus oma kunstiga Riiast Capri saareni elamise eest.
Meie rühmaga tegi ringkäiku vanemgiid Helena Risthein, selle pooleteise tunniga kuulsime päris põhjalikku infot Laikmaa maalidest ja seal kujutatust. 1901. a korraldas ta esimese kunstinäituse. Portreežanri esimene teos oli „Torgu Madis“. Madis Liedenberg oli Torgu talu peremees. Maalis must-valge pildi järgi. M. J. Eisen mäletas hästi, kuidas sugulasest foto sündis. Maal kujutas kindlat, otsustavat ja veenvat talunikku. Selle maaliga oli Velise rahval Maie ja Jüri Kusminil oma seos.
Näitusel oli kuus autoportreed, neid tundub kunstnikul olevat olnud enim. Kunstnikule tõi kuulsust Fr. R. Kreutzwwaldi 100. sünniaastapäevaks valminud maal „Kaugelt näen kodu kasvamas“. Eeposes Kalevipoeg oli pilk tagasivaatena, aga maalil tulevikuvaatena. Enne 1905. a sündmusi jõuti portreteerida taluperemees Aitsamit, seda korralikku, eesrindlikku taluperemeest, keda mõisnik kurnas oma nõudmistega.
Eriline koht Laikmaa loomingus on Marie Underi portreel „Mutti“. Noore naeratava naise portree võttis omaks meeldivuse poolest Kumu aastapäeval ekskultuuriminister Laine Randjärv, meie rühmast Lia Veskimägi, kes käinud Capril kui kunstnike meelissaarel. Millised toredad seosed tekkisid päeva jooksul! Pärast kunstiseltsi esimeheks valimist 1907. a sattus Laikmaa poliitilisse vastuollu, tal tuli Balti kubermangust lahkuda. Asus elama Soome, näitusel oli ka Soome looduspilte, mida soomlased eraldi vaatasid sel näitusel ja teistele näitasid. Tunti nagu uhkust oma maa maalide ees.
Soomes kohtus Laikmaa Karl Illimariga, hilisema kutsekooli direktoriga. Tuntum maal „Vallinkoski“ (1908). Pärast Soomet läks tuntud reisisellist kunstnik Napoli lähedal asuvale Capri saarele. See on nn kunstnike saar. Algul mõtles Laikmaa päevaks minna, aga jäi aastaks. Läbi Sitsiilia reisis Põhja- Aafrikasse. Tuneesias valmis terve portreede sari.
50. eluaastal tabas ta end mõttelt: kusagil peaks olema pärispesa looduse rüpes. Viljalopsakas Vigala ei olnud see koht, vaid Taebla oli tema südame külge jäänud. Vahepeal jõudis oma sõbrast kunstniku O. Kallise (temalt Kalevipoja maalid) viia Krimmi ravile, kuid haigus sai võitu. Laikmaa mattis ta mäenõlvale ning hauakivile kirjutas rea “Sa elad siiski“. Laikmaad jätkus mitmele poole, Vigala mõisapargis nägi, kuidas haruldaste puudega mõisaparki raiutakse, saatis peaministrile kirja, kurtes suurepäraste mõisahoonete käestlaskmist, omavolilist raiet. Laikmaa ütles, et on omal peremeesteks saadud, ei osata tõeliselt olla, sest pole peremehetunnet. Ligi 100 aasta tagune lugu võimaldab paralleele tõmmata tänapäevaga. Vigalas ei oldud rahul pargikultuuriga ning Haapsalu suvituskohtades nägi: valitseb liga-loga suhtumine.
Silmaringi laiendamiseks korraldas Laikmaa mitmeid ekskursioone õpilastele, tema ateljeekooli lõpetas ligi 800 õpilast ligi 10st rahvusest. 1932 lõpetas ateljeekool tegevuse ja kunstnik siirdus oma tallu Taeblasse. Laikmaa tervis halvenes ja jätkusid kunstnikerühmituste vahelised konfliktid. 1931 esines Laikmaa ülekutsega rohkem püstitada kultuurihooneid, aitab vabadussammastest. Laikmaa oli jälgimud ja õhutanud teatrite ja muuseumide ehitamist. Tema meelest kulgesid need aeglaselt.
Kokkuvõte
Laikmaa sümpaatia erinevate inimeste vastu on väärtus, mis kõnetab meid tänapäevalgi. Laikmaa oli kunstielu suur organisaator ja oskaks noori kunsti juurde kaasata. Jääb imetleda ühe Läänemaa mehe suuri tegusid ja kutsuda kaasmaalasi tema loomingust osa saama. Ants Laikmaa – kui eesti kunstnik, kes pühendas kodumaale kogu oma ande ja energia.
Nagu Vigala külareisidel tavaks, tänasime Kumu giidi H. Ristheina põhjaliku ülevaate eest Sirje ja Hillar Aiaotsa teepakkidega Vigala loodustoodetest. Ekskursioon jätkub… botaanikaaias.