1. septembril tähistas Sindi muuseum sama mälukeskuse looja Olga Kalda sajandat sünniaastapäeva koduselt piduliku koosviibimisega, ühtlasi esitleti tähtpäevaks koostatud raamatut „Aja jälg Sindi Muuseumis“.
Kohtumine isiksusega inimlikkuses
Viis päeva on ülimalt meeldejäävast sündmusest möödas ja saadud elamused kammitsevad endiselt mõistust, mis peaks tegema valiku peamisest. Paraku tõrgub mälu endale aru andmast, et kokkuvõtvat kirjatükki koostades pole mõeldav kõigest üksikasjaliselt jutustada. Ometi on hästi tähtsaid üksikasju nõnda palju, et nendest rääkimata jätmine muudab meele nukraks ja paneb kahtlema, kas olen üldsegi suutnud midagi jagada nendega, kellel polnud võimalik mälestusväärsel päeval osaleda.
Usun, et siin vahendamata jäänud kuuldust-nähtust oskab edaspidi oma vanavanemast palju enamat jutustada Liisi, kes tuli muuseumisse pärast esimest koolipäeva. Kindlasti oli huvitav, südant soojendav ja võibolla mõndagi uut kuulda ka Olga pojatütrel Elol, pojapojal Raimol ja minial Seljel. Nii Olga lähedaste kui kõigi teiste külaliste jaoks oli kahtlematult eriti liigutav Urve Lusmägi mälestuste laeka avamine. Isiklikult vahetu läbielamise edasiandmine jutustaja emotsioone nähes ja kuuldes on alati märksa väärtuslikuma sisuga, kui raamatust lugedes või fotolt vaadates. Ühena episoodidest kirjeldas Lusmägi Olgat kui väga sügavalt osavõtlikku inimest. Praegugi Sindis elav väga töökas, kuid vähema mõistmisega noormees ei saanud hääletuskasti juures osaleda. Olga leidis nukra ja nõutu noormehe jaoks lihtsa kuid nutika lahenduse, et inimene ei peaks ennast teistest alaväärsemana tundma. Ta tegi seda, mida ametnik oma igapäevaste ülesannete asjalikkuses poleks olnud kohustatud tegema. Väga hea näide!
Eneli vaimustavad noored
„Suurt abi ja tuge erinevate sündmuste korraldamisel on muuseum alati saanud Sindi gümnaasiumilt,“ kinnitas muuseumi juhataja Heidi Vellend varemgi korduvalt öeldud sõnu. „Seekordset õpilaste etteastet tuleb eriti tunnustada seetõttu, et nõustuti hea asja nimel töötama isegi suvevaheajal. Kui omatakse nii missioonitundelisi õpetajaid-juhendajaid ja õpilasi, siis sellisel koolil on kindel tulevik!“ Eneli Arusaare tublid õpilased Gabriela Grimm, Chatlyn Parts, Konstantin Tšernov, Õnneli Pilliroog ja Madis Tropp ei väärinud mitte niivõrd kiitust, kui just imetlust. Unustasin pildistamise kui kuulasin Gabriela jutustatud Olga elulugu mina vormis, muidugi mitte paberilt maha vuristatult, ikka puhtalt peast esitatuna.
Kostja luges luuletuse „Credo“, mis võis olla Olga ainus luuletus, aga võibolla ka mitte. Seda juhul, kui kirjutas ülejäänud sahtlisse, kust teised pole veel rohkemat avastanud. Aegsasti oli õpilasesinejate reas istekoha leidnud ka Sindi lasteaia muusikaõpetaja Ülle Jantson. Arusaar oli mõned nädalad enne tähtpäeva helistanud ja uurinud, kas Olga luuletuse taustaks saaks midagi mängida, veelgi parem, see ise ära viisistada. Jantson tegigi viisi ja tõi selle ise lauldes ning mängides ka esmaettekandena rahva ette. Tulemus oli minu kõrvade jaoks suurepärane ja sama head tagasisidet kuulsin mitmetelt teisteltki.
Mažoorselt viisistatud „Credo“
Hiljem kitsal koridoril kohtudes vahetasime kuulaja ja autori vahelisi muljeid. „Esialgsest telefonivestlusest jäi ettekujutus nagu olnuks luuletus väga raske ja pingelise sisuga. Aga mina sellest tekstist kurbust või masendust välja ei lugenud. Kolmerealine luuletus tundus esmalt väga võõrana, kuid lugedes hakkasid visanduma paralleelid eelmise sajandi alguse kurbade armastuslauludega. Huvitaval kombel on meie lauluajaloos paljud tõsiste mõtete või õnnetu armastuse laulud mažoorse kõlaga. Nii hakkas rõõmsameelne viis ka Olga sõnu saatma. Minu üks lemmikpillidest, mida ma veel päris korralikult küll ei valda, karmoška, sobis laulu taustaks kui valatult,“ rääkis Jantson. „Kuna ajapuudusel ei jäänud aega lasta Enelil lugu üle kuulata, sisenesin muuseumisse pabinaga. Peas vasardas kartus: teab, kas olen mingi väga tähtsa teksti ära rikkunud. Imestus oli aga suur, kui lihtne ja rahvamuusikast mõjutatud viis kiidusõnadega vastu võeti. Ega ma ju teab mis helilooja ole. Midagi on küll tehtud, aga siiski sahtlisse või pähe seisma jäänud,“ pihtis koridoril viivuks seisatunud ja näost õhetav Jantson rahvamuusika mõjutustega loo valmimise nähtamatut külge. „Meloodias võib tabada küll sentimentaalse ballaadi sugemeid, aga ballaadiks ei saa seda vast nimetada. Ballaad on pikem, jutustava sisuga. Küll aga mõjutasid ballaadid Olga luuletust lihtsaks lauluks looma.“
Usutlus
[pullquote]Mis sest, et väheke madalal – töörahva mineviku ees võib kummardada ükskõik kui tähtis mees, eks?[/pullquote]Kaunilt laulult pöördusid mõtted uuesti küsimusele: millisel võluväel õpivad Sindi näitetrupi noored pikad tekstid sõnasõnalise täpsusega pähe? Palun proovida järele teha. Hakatuseks midagi tagasihoidlikumat, näiteks mõni suvaline ajalehe artikkel, mahus, mis laotub üle terve ühe lehekülje.
Veenva ehtsusega esinesid Õnneli ja Madis näitemängulistes rollides Olgat ja ajakirjanikku Uno Maasikast kehastades. Enne esinemist olevat Arusaar murelikult muuseumi juhatajale poetanud, et sedakorda nad peavad küll vist spikrit kasutama. Asjatu mure. Kükitasin kaameraga nende lähedal. Ei ühtki abivahendit. Olga muudkui rääkis naisele omase jutukusega ja Maasikas liigutas tähtsal ilmel pliiatsit valge märkmepaberi kohal, ise pidevalt juttu suunates.
Olga meenutas, kuidas 1983. a 4. juunil (nüüdne sinimustvalge lipu sünnipäev) avatud muuseumi linti lõigati: „Käisin aukülaliste kõrval ja siis panin kohe tähele, et mõnda asja oleks võinud ja tulnudki teistmoodi teha.“
Maasikas: „Missugused asjad?“
Olga: „Näiteks klaasvitriinid keset tubasid. Oleksime need natukenegi kõrgemad teinud, siis võiks nende alla terve teise samasuguse väljapanekupinna saada. Mis sest, et väheke madalal – töörahva mineviku ees võib kummardada ükskõik kui tähtis mees, eks?“ Tolle viimase lause kraapisin mõttes kohe sügavamale mällu. Aga ilma mälupliiatsit teritamatagi jäi miskipärast muudki pähe oma rada ajama.
Muuseumi vanus?
[pullquote]tõelisel rahvamuuseumil peab aastas olema üle 5000 külastaja ja vähemalt 70 ekskursiooni[/pullquote]Olga: „Aga ikkagi ärge arvake, et mina ja mu eakaaslased elame minevikus või minevikule. Vastupidi, ikka selle jaoks, et ka edaspidi, tulevikus toda aega mäletataks. Mul jäigi rääkimata, miks ma muuseumi praegust seisu alles päris alguseks loen.“
Miks? Mõtlesin minagi! Rääkis ju Olga üsna usutlemise alguses, et muuseumi mõte olevat tal olnud umbes 10 aastat vana. „Täitevkomitee sekretärina panin tähele, et ei maksa iga vana paberit ära visata ka siis, kui see arhiivistamisele ei kuulu. Sattusid ette üsna haruldased vabriku arveraamatud ja muudki – sõbrad andsid. 1976. aastast hakkasin juba päris teadlikult koguma ürikuid, fotosid, esemeid, mälestusi. Kogunes isetegevusliku väljapaneku jagu. Linda Soovik, Maire Soobik, Salme Kuleba, Urve Lusmägi, Valentin Tali olid abiks ja on tänapäevani,“ vestis Olga, nüüd küll juba Õnneli suu ja hea mälu abil.
Veel ütles Olga, et tõelisel rahvamuuseumil peab aastas olema üle 5000 külastaja ja vähemalt 70 ekskursiooni. Esimese külastajate raamatu põhjal teame, et 1983. aastal külastas muuseumit ligi 3000 ja järgmisel aastal üle 2000 inimese. Vellendi sõnul olid need rekordaastad. Palju külastajaid tõi tol ajal Pärnu Ekskursioonibüroo.
Kogu usutlus, mille instseneeringut esitati, oli avaldatud Rahva Hääles 1983. a 24. juulil. Kuid Olga tuli veelgi elavama kujuna oma sajandal sünniaastapäeval piduliste ette. Sindi linna 50. sünnipäeval jäädvustasid Jaan Muri reporterina ja Mihkel Saar operaatorina Olga Kalda kõned, mis ta pidas 1988. aastal muuseumi ja ametnike majade seintel avatud mälestustahvlite juures.
[pullquote]Ajavaim ja paigavaim ei sünni iseenesest, vaid neid loovad mõttetööga kindlad inimesed. Eesti tunneb hästi Tartu vaimu, kuid on sündinud ka Sindi vaim![/pullquote]Sindi Vaim villas
Kusagilt jäi Olgat vahendatud sõnadest meelde ka Sindi vaim ja Sindi vaimu püüdis kujundlikult lahti mõtestada ka Vellend, kelle meelest on Sindi muuseumil maagiline vägi. „Nii mõnigi külastaja on öelnud, et teil on siin majas hea aura. Ma arvan, et see on seotud mingil kombel villaga, mis oli ju läbi aegade Sindi kangaste põhitooraine. Vanarahvas uskus sellesse väesse, sest vill kattis ja kaitses ning võttis valu. Villakirjadesse kooti maagilised märgid, mis ei lasknud ühtegi paha ligi. Kõik tähtsamad paigad olid nendega märgistatud. Nii on kaheksakannaga märgistatud ka muuseumi maja. Kaheksakand peaks vanarahva uskumustes õnne tooma,“ rääkis Vellend.
Aja- ja paigavaim
Sindi vaimust kõneleb ka Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, kellel paluti kirjutada Olgale pühendatud raamatule kaassõna. Oma hea soovi sõnastas ta pealkirjas kahe sõnaga: „Sindi Vaim“. „Ajal on teatavasti oma vaim – ajavaim. Aga on olemas ka paigavaim. Kui need kaks kokku saavad, sünnib tugev puudutus. Ajavaim ja paigavaim ei sünni iseenesest, vaid neid loovad mõttetööga kindlad inimesed. Eesti tunneb hästi Tartu vaimu, kuid on sündinud ka Sindi vaim!“ Edasi kirjutab Velliste, et saatuse tahtel on Sindis kujunenud tugev kolmnurk – linnavalitsus, gümnaasium ja muuseum, milles ajalooline mälu on end tugevasti kehastanud. „Kas see on õnnelik juhus või on tegemist millegi enamaga, iga juhul on Sindis kriitiline arv inimesi, kes selgelt tajuvad oma missiooni ja viivad seda sihikindlalt ellu.“ Velliste kinnitusel on Sindi muuseumi ajalooline hoone oma hea auraga selliseks tegevuseks oivaline kolle.
Nimetatud kolmnurgas näeb auesimees palju eeskujuväärivat, sealhulgas Eesti riiklusega seonduvat – nagu seda on Eesti Lipu Seltsi esimene kohalik osakond. „Eesti riigi rajajaile mõeldes on väärikal kombel viidud lõpule president Konstantin Pätsi algatus paigutada raekoja torni kell, mis nüüd tiksub aega riigi lähenevaks suur-sünnipäevaks.“
Ja raamat sai valmis
Muuseumi rajajale pühendatud raamat keskendub oluliselt Olga isiksusele ja tema tööle läbi kaasaegsete jutustuste. Vellendi sõnul võtavad Olga väärikalt elatud elu kõige ilmekamalt kokku Doris Kareva luuleread: „Elu ei ole lugu, / elu on loomine.“
„Meil kõigil on miskit head ja suurt, / mis olnud vaid meie päralt / see maa peale siis ka veel elama jääb / kui sulgub kord sinine värav.“ Olga Kalda taga sulgus värav 24 aastat tagasi 1. jaanuaril, aga sellega ei peatunud elu loomine. „Aja jälg Sindi muuseumis“ kirjeldab päeviku vormis elu loomist muuseumis ja Sindi kogukonnas, ka suuremaski ühiskondlikus koosluses kuni 2014. aasta lõpuni. Raamatu koostamise mõtte algataja ja peamine teostaja on olnud Heidi Vellend, kelle õlgadel oli kõige suurem töö. Suurt abi on mälestuste ja meenutustega osutanud Tekla Lind, Liina Maaste, Urve Lusmägi, Saima Piirsalu. Nõuannete ja kasulike märkustega toetas raamatu valmimist Marko Šorin. Sajaleheküljelist raamatut illustreerivad rohked fotod. Sindi muuseumi tegevust kirjeldab ka hulk väljavõtteid ajakirjandusväljaannetest: Sindi Sõnumid, Maalehe Pärnumaa uudiste veebimärkmik, Pärnu Postimees jt.
Illustratsioon raamatus “Aja jälg Sindi Muuseumis”. Foto: Urmas Saard
Urmas Saard