Täna avati harrastuskunstniku Vanda Kirikali uuemate maalide näitus Sindi muuseumis, mis jääb avatuks 25. septembrini.
Umbes 9 aastat tagasi pensionieas maalimist alustanud Vanda Kirikal on välja pannud juba kuuenda näituse. Esimesed 3 näitust olid vaatajate päralt 2009., 2010. ja 2011. aastal Pärnu keskaegse kindlustuse Punases tornis. 2012. aasta mais avati näitus esimest korda Sindi muuseumis, järgmise aasta septembris aga Sindi raamatukogus. Sindis ongi Kirikal pikalt elanud ja seepärast mõistetav suurendatud huvi just siinsete näituste vastu.
Seoses 3. näituse avamisega Sindis on põnev meenutada tunamullu septembris avaldatud uudist ajalehes Sindi Sõnumid, milles kirjutati muuhulgas järgmist: „Vanda Kirikal arvas, et usutavasti jääb see maalinäitus tal nüüd küll viimaseks, sest maalimise vaimustus on temas raugemas. Nüüdseks on tema kireks ja hobiks saanud luule.“ Vaatamata tookordsele arvamusele on ta ikkagi jätkanud maalimist. Näitusel on 21 tööd, millest ainult üks veski kujutis tuleb varajasemast väljapanekust tuttavana ette. Kunstivaatleja Viktor Kaarneem ütles, et nimetatud vanema töö võrdluses on väga hea näha harrastuskunstniku suurt arengut. Talle, nagu mitmetele teistele külalistele, meeldisid eriti ööpildid. Ka Kirikal ise suunas näpu ühele taolisele, kuigi väga väikeste mõõtmetega maalile.
Näitusel olevad tööd on valminud akrüülis ja kaetud lakiga, mis kaitsevad maale päikese UV kiirguse eest. Tavapärase pintsli asemel on ta mõnel juhul kasutanud ka tavalist svammi ja spaatelit. Kirikal on maalimises iseõppija. Selgus, et kõige esimesed teadmised omandas noor pensionär Pärnu vanas muuseumi hoones asunud kunstitarvikute poes, kus müüja jagas vajalikke näpunäiteid ja soovitas hakatuseks sobivaid vahendeid. Kasulikke juhtnööre andis ka Jakob Sutt, kes õpetas omal ajal Sindi Keskkooli kunstiklassis. Jakob Sutt on kinkinud Sindi muuseumile linoollõikes valmistatud pildi Sindi elektrijaamast. Sama tegi ka Kirikal, kes esimest korda Sindis näitust korraldades kinkis ühe Sindi tänavapildiga maali Sindi muuseumile. Maali vasakus servas näeb praeguseks lammutatud punastest tellistest kasarmuhoonet, kus kunstilooja kunagi elas.
Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend tegi näituse avamise omanäoliseks ja jagas külastajatele lipikud, millele oli kirjutatud ühe või teise maali nimetus. Kunstisõprade ülesandeks jäi otsustada, millise töö juurde nende kätte juhtunud lipik kõige paremini sobib. Külastajad olid nutikad ja ei eksinud oluliselt mitte kordagi. Kirikalil jäi üle kõigest mõnd pildi allkirja üksikute maalide puhul täpsemini tema algse mõttega sobitada.
Näitusel tutvustas kunstnik ka oma fotoalbumeid. Tavalise postkaardi suurustel fotodel võib näha mitmesuguseid imepäraseid tabamusi. Näiteks: lained, purjekas ja päike pildi alumises servas… Küsisin, kus on lained? Vastuseks märkasin üksnes pettumusest imestavat pilku. Alles mõningase lähemalt uurimise järel mõistsin, et pildil on pilvine taevas, milles eristuvad üsna selged lainetust ja purjekat kujutavad kontuurid. Päike polnud harjumuspäraselt ülal taevakaare all vaid veepeegelduses kõige alumises servas. Kõik pole siiski kujutletud pilvises taevas. Metsjänes metsarajal oli suures plaanis elusana tegelikkuses pildistatud. Kirikal jutustas, kuidas tema fotod sageli õnnestuvad. Alati kui ta käib oma neljajalgse sõbra Pepega jalutamas, on tal kaamera taskus käepärast. Juba kaugelt midagi põnevat aimates haarab ta fotoaparaadi ja jääb ootevalmilt seisatuma.
Urmas Saard