Kärdla sadamas avati laupäeval 30. juulist kuni 2. augustini kestvad Hiiumaa kohvikutepäevad.
Algus Kärdla sadamas
Aegsasti enne keskpäeva lähenes Kärdla sadamale rõõmsalt käratsev arvukas seltskond inimesi, kes kandsid väga erinevate teemade ja nõudmistega plakateid. Kohale jõudes imestati, et paljud telejaamad polegi neid ootamas ja pressifotograafidki lubamatult osavõtmatud. Astusin paari valjemini hõikuva naisterahva juurde ja sain teada, et tegemist Hiiu Hipikohvik Lillevägi üliinnukate inimestega, kelle seekordne ettevõtmine kannab läheneva Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva sõnumit: „Igal lapsel oma pill“. Eesti Vabariigile sajandaks sünnipäevaks tehtava ühiskingituse eesmärgiks on koostöös riigi, erasektori ja muusikasõpradega uuendada lastele ja noortele muusikaõpet andvate õppeasutuste pilliparki. „Toetame Rudolf Tobiase nimelisele Kärdla Muusikakoolile pillide muretsemisel omaosaluse tasumiseks vajaliku raha kogumist,“ selgitas vestlust alustanud naine. Café Orientale esitles heategevuslikku hipikohvikut Kärdla elektrijaama õuel, kus võimaldati tulla vabalavale oma kitarri, trummi või muu pilliga, et toetada pillide ostmist.
Hipikohvik pälvis kiitvat eraldi äramärkimist ka Hiiu vallavanema Georg Linkovi suu läbi, kui ta esines kohvikute päevade avakõnega. Samaväärselt suure au osaliseks said veel mitmed teisedki. Linkovi sõnul leidub Kärdlas „hulle“ ja „püstihulle“, kes osalesid hommiku paduvihmas kohvikute orienteerumisvõistlusel. Meeste arvestuses osutus parimaks Rainer Vakra, naistest Kati Rüütelmaa, poistest Mihkel Tammeveski ja tütarlastest oli kõige ilusam ning kiireim vallavanema kinnitusel Eliise Kesküla. Kärdla Sadama kapteni Sven Kriggulsoni abiga kohvikutele nimesilte jagades tuli ilmsiks, et kohviku Saldejumps esindaja olevat Lätist Kärdlasse vändanud jalgrattal.
Meeldiva elamuse valmistasid Tartu Ülikooli Rahvatantsuansambli suured ja väikesed tantsijad ja Miina Rika bänd.
Kuna samaaegselt ühepäevakohvikutega toimuvad ka XIV Kärdla Ratsupäevad, mille käigus nägi kauneid hobuseid, tuli kaks ilusat ratsut õigeks ajaks sadamasse paigutatud kõrge poodiumi äärde, kus vallavanem kostitas mõlemat veelgi kaunimat ratsanikku tassi kohviga.
Vallavanema ja sadama kapteniga jahvatati ühiselt esimene kogus kohviubasid peeneks „tuhaks“ ja lennutati ühepäevakohvikute avamise märgiks tuulte valda. Seepeale asus sadama alale kogunenud rahvas orienteeruma 18 Kärdla ühepäevakohviku leidmisele.
TV3 oli oma kohvikuga tulnud otse sadama alale. Samas sadamas olevat XIX sajandi alguses keegi prantslane esimese kohvi Hiiumaa pinnale toonud, meenus uuesti äsja Linkovilt kuuldud teadmine. Küllap seepärast saidki kõige-kõige esimesed kohvikutepäevad Eestis alguse just Kärdlas, kus 1829. aastal õnnestus Ungern-Sternbergide parunitel Kalevivabriku edukas tööle käivitamine ja mis omakorda võis mõjutada kohvijoomise kombe laiemat levikut selle kuulsa saarerahva seas.
Annely ja Annely pole üks ja seesama
Uudistasin veidi TV3 kirjadega kirjatud kohviku tagaseina ja poodiumil ükskõikselt istuvat meest, kes tuli teleekraanilt tuttavana ette. Proovisin tedagi pildistada ja nime meenutada, aga mingi kiusu pärast ei tulnudki kohe nimi meelde. Siis märkasin kahte Annely’d telekaamera ees rõõmsalt vestlemas. Tuli välja, et mõlemad Annely’d kohtusid omavahel elus esmakordselt ja põhjuse teineteisega tutvumiseks andis pisut veidravõitu lugu. Annely Akkermann ütles, et teda peetakse korra kuus teletäheks. Seevastu TV3 pressiesindajalt Annely Adermannilt küsitavat sageli, kas ta on Kihnust?
Naistega orienteeruma
Kohvikutepäeval orienteerumine on tehtud külalistele väga mugavaks linnakaardiga, mille sai 1 euro eest osta. Kuna minu järgmine peatuspaik oli väike kõrvalepõige reisibussi ja kaart ununes kasutult oma aega ootama bussiistmele, siis haakisin ennnast Angela, Annely, Riina, Margiti ja veel mõne hästi sõbraliku naise seltsi, et põnevamalt teekonda kohvikust kohvikusse jätkata. Hiljem selgus, et otsus oli väga õige, sest umbes sama suur Kärdla, nagu kodulinn Sindigi, ei olegi esmakordselt orienteerumisel väga lihtsalt mõistetava tänavavõrgustikuga. Iseäranis siis, kui paljude kohvikute järjestikune külastamine pea juba paraja nauditavusega sassi pööranud. Angela on Tartu juurtega hiidlanna, kes teadis kõike suurepäraselt. Seepärast ei lasknud suures rahvasummas tema pikal maani ulatuval helesinisel seelikul kordagi silmist kaduda. Angela oli hooliv grupijuht ja kui ma läbi kaameratoru kohvikumelu liialt kauaks uudistama jäin, püüdis mind ise uuesti üles leida. Kiitus!
Säga ja angerja pärast tuleb järgmisel aastal jälle tulla
Sadamast lahkudes tegime esimese peatuse Kärdla vetelpäästesadamas asuvas Kalurikohvikus. Naised valisid pikas järjekorras seismise, et kartulite kõrvale suitsetatud lesta mekkida. Mina ostsin paadimeestelt ilma järjekorras aega viitmata suure suitsetatud säga, aga ei jaksanud maitsvat kala isegi mitte naiste abiga korraga ära süüa ja nii jätkus sellest ka koju viimiseks. Kodus kiitsid säga maitset üksteise võidu nii abikaasa kui naabrikass Minnie. Hiljem sain Kaluri kohvikus aru, et naistel olid salasoovid mõttes ja jäid ka angerja supi sabasse ootele. Kuna angerja hõrgutise valmimine näis võtvat lõputut aega, siis tüdineti ja võeti nõuks järjekorras seismisest loobuda ning seati sammud järgmisse kohvikusse.
Motikameeste ja hipide manu
Hiiumaa Insula Deserta motoklubi lõi kampa noorte kokkadega ja pani kauni Nuutri jõe kaldal püsti välikohviku Ratastel Jahihooaeg. Külgkorviga mootorrattal sõidutati lapsi, mis tõendas taaskordselt eksiarvamust, nagu oleksid motikate mehed meeletult karmid matšod. Meeste endi sõnul on nad kaasa löönud päris mitmesugustel heategevussündmustel.
Kärdla elektrijaama õuel asuvas meelepärases peatuspaigas sai kohtutud taas avatseremoonial nähtud „hipiliikumise“ aktivistidega. Kolme euro eest pakuti lahkelt koguni kärbse ja seene suppi. Paljale ihule võis lasta lüüa mälestuseks suure sinise templi.
“Jänes Lontkõrv” ja pisut löntsus istmed kõige põnevamad
Vabaduse tänaval astusime kohviku Jääk ja Praak avarasse hoovi, kus kogu majapidamine oli oskuslikult külaliste teenistusse antud. Eeskujulikus korras puukuuris võis malet või kabet mängida ja puuriida kõrval asuvast letist sai mõndagi suhu pistmiseks osta. Meeskond võttis südameasjaks jäätmed. Meeldisid suured papist niidi või teab misasja poolid, millele kinnitatud kaltsuvaipadel oli tore istuda. Paraku olid mõned poolid hommikuse suure vihmaga pisut pehmeks muutunud ja nendel ei soovitatud enam istuda. Siiski lubati täielikul omavastusel nendelegi toetuda ja vähenõudlik Sindi linnapeagi istus ühel sellisel lombakal toolil üsna kindla olemisega. Tema soovitas leti juurde minnes uurida üsna tavatuid söödava nimetusi. Söögi nimekirjas leidsid kindla koha eelmise päeva jääkidest küpsetatud pirukad ja nats nässu läinud koogid. Jääk ja Praak kohvikus töötasid erinevatel aegadel isesugused töötoad, kus jagati teadmisi, loodi meeleolu ning valmistati praagist ja jäägist täiesti enneolematult vahvaid asju. Kavas oli kõige muu huvitava kõrval ka koguperelavastus „Jänes Lontkõrv“. Rahvariietes noored ja eakamad tantsijad kinkisid oma esinemistega liikuvat silmailu.
Kõigi 18 kohviku külastamiseks pidanuks tublisti tempot tõstma, aga elamuse sai täie raha eest ka rahulikumalt aega võttes ja vähemates kohvikutes pikemalt aega kulutades.
Urmas Saard