Eesti ja Läti noored taaselustavad ühist ajalugu Lätis

Viire Talts on saatnud Lätist mitme päeva kohta märkmeid, mis jutustavad 13. kuni 22. juunini kestva Läti Vennashaudade Komitee ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu koostööprojektina toimuva noorte ühislaagri tegevusest.

Mis on ühist Riial Sindiga?

Koostööprojekt „Ühist ajalugu taaselustades“ avab igal sammul kahe naabri vahel huvi pakkuvaid kokkupuute seoseid. Pärast hommikusööki suunduti teise päeva hommikul Krišjāna Barona tänavalt jalgsi vanalinna. Teele jäi Wöhrmanni park (läti keeles Vērmanes dārzs), mis kõnetas ilma pikemate selgitusteta kõige rohkem Sindi noormehi. Küllap teavad kõik sintlased, et nende kodulinna asutaja on olnud omaaegne kuulus tööstur Johann Christoph Wöhrmann (1784–1843).

Aga milline on Riias asuva Wöhrmanni pargi saamise lugu? Kui Preisi oli Napoleonilt lüüa saamise järel asunud oma anastaja liitlaseks, suundus Preisi armee Napoleoni sõjakäigu ajal Riia peale. Vaenuvägede lähenemisest hirmunud Riia komandant käskis Riia eeslinnad maha põletada. Otsus oli muidugi karm ja pealegi ennatlik, sest teatavasti sai Napoleon tsaari armeelt lüüa ja nii lahkusid Läti aladelt ka preislased. Kuid Riia eeslinna asemel jäi maha põlenud tühermaa. Lätlane Kirils Soklakovs on pannud kirja, et Johann Christoph Wöhrmanni ema Anna Gertrud Wöhrmann kinkis talle kuulunud maatüki Riia eeslinnas ja annetas 10 000 rubla selle haljastamiseks. 1820. aastal kutsus ta aednik Chrisian Wilhelm Schochi Dessaust, Saksamaalt. Aednik rajas praeguse Sloka tänava rajoonis kasvuhoonetega luksusliku aia, kus kasvasid virsikud, viinamarjad, maasikad ja vaarikad.

Riia linnas võib kohata veelgi käega katsutavamaid tunnistajaid, mis viitavad omaaegse Sindi ja Riia vahelisele seotusele. Sindi kalevivabriku ehitamiseks rajati tellise põletamise ahjud. Tellistesse pressiti kiri ‘Zintenhof”, mis tähistaski Sindit. Sellise tähisega telliseid võib leida näiteks Wöhrmanni kabeli müüris.

Vaadati ka Laima kella, mis ehitati 1924. aastal väga praktilisel kaalutlusel selleks, et Riia elanikud õigeaegselt tööle jõuaksid. Riigi suurima maiustustetootja Laima nime ja logoga kaunistati kell 1936. aastal. Samal eesmärgil kinkis omal ajal president Päts Sindi raekojale kella muretsemiseks raha. Tookord jäi siiski kell paigaldamata, aga nüüdseks on üldrahvaliku korjanduse teel Sindiski tornikell. Ainult otstarve on oluliselt muutunud. Tänapäeval vaatavad inimesed enamasti kellaaega mobiililt, et mitte hilineda. Laima või Sindi raekoja kella vaadatakse praegu enamasti ajaloolise mälestuse pärast.

Ooperis ei käidud, aga kuulati üllatusesinejat

Välispidiselt uudistati Riia Ooperi- ja Balletiteatrit ja heideti pilk selle kõrval asuvale ilmakuulsa balletitantsija Maris Liepa mälestusmärgile. Skulptuuri autorid on eestlased Jüri Ojaver ja Jaan Toomik, kelle töö on tekitanud mõneti vastakaid arvamusi.

Vanalinna servas paiknevas XIV sajandi punases tornis on sõjamuuseum. Poole tunniga läbiti selle 4 korrust. Mustpeade vennaskonna hoone juures räägiti sellest, kus elab Läti president. Tund ja 20 minutit anti vaba aega iseseisvalt vanalinnaga tutvumiseks. Küüditatute mälestuseks korraldatud rongkäigus osalemisest sai kõneldud eelmises artiklis. Pärastlõunal kuulati Aigars Perkonsi loengut lätlaste vabadusvõitlusest ja eestlaste osalusest selles.

Õhtul laulis üllatusesineja Miks Dukurs. Kahes grupis mängiti mängu, mille mõte seisnes selles, et ühe grupi liikmed kirjutasid paberile sõna või sõnaühendi ja vastasmeeskonna liige pidi ilma sõnadeta sama asja näideldes väljendama. Seepeale üritas meeskond sõna ära arvata.

Noori vaimustasid loomad

Esmaspäeva hommikul sõideti bussiga mööda Riia – Pihkva maanteed Võnnu külje all asuvasse Rakši puhkekompleksi, kus noored jagati kahte seltskonda. Kümnekesi mindi kettagolfi mängima, ülejäänud läksid paintballis “sõdima”. Võistkondi ei jagatud rahvusliku kuuluvuse järgi. Samuti prooviti vibulaskmist ja kaameliga sõitmist. Viimast proovis ainsana vist üksnes Viire. Noored nägid erinevaid loomi: jäneseid, laamasid, alpakasid, kaameleid ja eeslit. Viire sõnul jäi mulje, et lapsed olid nähtust vaimustuses.

Uueks ööbimispaigaks sai Salatsi lähedal asuv Kosiši külalistemaja, kus lätlaste lipu kõrvale heisati ka eestlaste kaasa võetud sinimustvalge. Õhtu lõppes ühiselt korv- ja võrkpalli mängides.

Zenta kõnetas ootamatult eesti keeles

Teisipäeva hommikupoolikul visandati 3 grupis logosid, mida hiljem omavahel hinnati. Valituks osutus Justine Širina töö, mille võitja joonistas oma logo suurele posterile. Õhtul esines rahvamuusikaansambel Cielavas spēlmaņi (tõlkes: linavästriku mängijad). Eestlastele üllatuseks tervitas Liivimaa ansambli juht Zenta Mennika vaid kerge aktsendiga eesti keeles ja rääkis päris pika jutu. Ansambli liikmed õpetasid mitmeid läti rahvatantse ja -mänge, lapsed lõid väga aktiivselt kaasa. Kuna üritus kestis rohkem kui poolteist tundi ja suur osa tantsudest olid seotud hüppamisega, siis olid mitmedki noored õhtuks päris võhmal.

Ööpimeduses metsas

Kolmapäeva hommikuks oli noortel teada vaid see, et neid äratatakse vara, aga täpset kellaaega ei öeldud. Kell 7.30 kõlas sireen ja kõik pidid 5 minutiga rivis olema. Turvaakadeemiast (Security academy) oli saabunud 4 noort mundris meest, kes olevat olnud eelmise presidendi kaitsemeeskonnas. Hommik algas kerge rividrilliga. Metsa all pidi täitma erinevaid ülesandeid. Grupiga tuli ronida läbi võrgu nii, et võrku ei puutu ja iga augu läbis ainult üks liige; metsarajalt otsiti sinna mittekuuluvaid objekte; kasutati gaasimaski; tulistati õhupallide pihta; püstitati telki; roniti mööda nööri; visati granaati jne.

Õhtu lõppes metsas orienteerumisega. Ehkki nii mõnigi noor tundis öises metsas hirmu, siis metsasihile finišisse jõudsid kõik. Viiresse sisendas kindlustunnet fakt, et korraldajad turvaakadeemiast loendasid noored üle metsa suundudes, sealt lahkudes ja laagripaika jõudmisel. Kogu üritus lõppes pärast kella üht öösel.

Lätis langenud eesti sõdurite mälestuseks

Neljapäeval sõideti Väike-Salatsisse (Mazsalaca). Plaanis oli koristuspäev Väike-Salatsi surnuaia servas asuva Lätis langenud eesti sõdurite mälestuseks püstitatud monumendi juures. Plats oli juba eelnevalt läbinud iluravi: teerajad umbrohust puhtad ja riisutud, monumendiäärne ala niidetud. Koristajate ülesandeks jäi väheste käbide, okste ja lehtede kokku riisumine ja äravedu. Poisid aitasid paika panna infotahvli eesti-, läti- ja ingliskeelse selgitava tekstiga. Koristuspäevakule järgnes pidulik tseremoonia. Arvi Laasme Kilingi-Nõmme Gümnaasiumist ja lätlanna Paula Turka asetasid monumendi jalamile Eesti ja Läti lipuvärvides pärjad. Lühikeste kõnedega esinesid Hellar Lill Eesti Sõjamuuseumist, Tālis Millers Läti Vennashaudade Komiteest ja Teodors Nigulis samast organisatsioonist. Eesti Sõjamuuseumist olid kohal veel Peep Reisser ja Leho Lõhmus.

Pärast lõunasööki külastati Skanaiskalnsi parki. Üheskoos käidi tervistava allika juures, vaadati muljetavaldavaid liivakivipaljandeid ja poeti koopasse.

Urmas Saard