Üks Tartu matkaseltskond on järjepanu juba 29 aastat teinud õppematku. Seekord suunas matkarada auvõlg saatusekaaslase Tõnise ees seoses tema 70. sünniaastapäevaga. Tõnis oli pärit Kundast ja tema viimne rahupaik asub Viru-Nigula kalmistul. Jürikuu on olnud tujukas, aga laupäeval, 25. kuupäeval säras päike nagu tellitult.
Et õhtuks koju tagasi jõuda, pidi alustama varakult. Hommikul Rakveres edasisõidu bussi oodates ühineti samade huvidega matkasellidega Tallinnast. Pool tunnikest jõudeaega andis võimaluse minna külla Arvo Pärdile, kes jalgratta kõrval seistes kuulas valjuhääldajast lummavat muusikat. Siis veel pisut sõitu ja talvel ärevaid sõnumeid saatnud Padaorg võttiski meid vastu ning saatis Nigula kirikutorni suunas teele. Esimene peatus oli kalmistul ja tänu surnuaiavahi vastutulelikkusele leidsime 7. kvartalist oma sõbra haua. Tallinlased ja tartlased süütasid küünlad, laususid mälestussõnu ja viimaks jätsime oma kaaslasega hüvasti Meie isa palvet lugedes. Nigula raamatukogule kinkisime mõned trükised. Ajalooraamatust „Tartu Emajõe Kool aastatel 1947-2012“ (Tallinn, 2013) võib leida lehekülgedelt 588-591 Tõnise koolimälestusi ja saada teada, kes ta oli. Leheküljelt 23, 100 jm leiab teavet ka Samma külast pärit kooliõe Eerika kohta. Leheküljelt 620 saab lugeda Viru-Nigula kihelkonnas 1881. aastal sündinud Johannes Lusenbergi kohta. Tallinna pimedate kooli kasvandik täitis Kunda tsemenditehase tellimusi harjassepana. Kõnealune trükis on kättesaadav ka Rakvere muuseumis ja raamatukogus.
Nigula kirik – ah siis niisugune see ongi! Omal ajal näitas endine Nigula mees Ain Nurk mulle oma kihelkonna käsikirjalist ajaraamatut, mille esimesel lehel oli sellesama kiriku pilt! Rakvere Õpetajate Seminari kasvandikuna oli tal ametikoht Tartu Ülikoolis, aga 1950. aastal pärast üht pleenumit lendasid paljud meie haritlased tänavale või halvemal juhul Siberisse. Tänu virulasest kaasseminaristist direktorile Leo Elemaale võeti ta Tartu pimedate kutsekooli vene keele õpetajaks. Nende mõlema kohta võib isikunimede loendi abil eespool mainitud haridusloo raamatust ühtteist leida.
Kummardus nigulastele! Olete oma kiriku kallal palju vaeva näinud ja püüdnud seda korda teha. Vähestel kirikutel on näidata kunstiväärtuslikku vitraažakent! Juhuslikult olen Pärnu-Jaagupi juurtega ja teie endine kirikuõpetaja teenib praegu minu kodukohas. Tänusõnad kirikuteenijale, kes meid kannatlikult juhendas! Kummaline küll, aga teie kaimud Lääne-Nigulas nagu teiegi, olete suurejooneliselt taastanud oma vabadussamba ja jäädvustanud kommunismiohvrite mälestust. Lisaks on virulased Kongla Ann’i isiku kaudu väärtustanud kõigi aegade teisitimõtlejaid! Siin olete tõrvikukandjad!
Paras jalgsirännak Koila suunas tõi meid vist sealse linnamäe ohvri- ja silmaallikale. Just seda me vajasime! Silmanägemine pole meie seltskonna tervise kõige tugevam külg. Võtsime joogipudelid imevedelikku täis ja ikka edasi. Lahke perenaine Maie söötis ja jootis meie kõhud täis ja Veduki mikrobuss sõitis treppi. Suundusime Viru randa, otse Letipea külla, kus meid ootas supergiid Mai.
Eesti ajalooliste maakondade, Lahemaa Rahvuspargi, Tallinna, Leedu, Läti ja Soome matkaradade kõrval oleme viimasel kümnendil keskendunud Eesti väikesaartele. Oleme külastanud järjestikku Ruhnut, Vilsandit, Abrukat, Piirissaart, Kihnut, Vormsit, Kesselaidu, Osmussaart ja Manilaidu, aga nüüd püüdsime leida midagi saaretaolist ka Viru rannast ja leidsimegi.
Meri taganeb ja aastakümnete jooksul kasvab Eesti maismaa ruutsentimeetrite haaval pidevalt suuremaks. Nii mõnigi saar ja saareke muutub poolsaareks. Olgu selle näiteks Munasaar. Niisiis põhjapiiril Eesti maapind avardub, aga idapiiril näeme juba üle kahekümne aasta ränka vaeva, et naabrile kaela määrida soome-ugri rahvastele kuuluvaid põliseid loodusvaradest ja hüdroenergiast rikkaid asualasid Seto- ja Eesti Ingerimaal, mille pindala on võrreldav koguni Saaremaaga. Loodame, et meie riigiisad annavad endast parima, et kinkida Krimmi ja teiste Ukraina riigi piirkondade vallutajale osa Lembitu maast, mille väärtuseks on majandusteadlased hinnanud triljon eurot.
Taas asja juurde! Meile räägiti sõbrakaubandusest Suursaare ja Tütarsaarega, aga nüüd on see unustatud. Kellel jõud, sellel voli. Soome näeb oma saartest und ja püüab oma vetes võõraid allveelaevu signaalpommidega kostitada, aga hoiab NATO-st siiski eemale!
1884. aastal naabruses asutatud Käsmu merekool keeras põhjaranniku laevanduse ajaloos uue lehekülje. Läänemeri muutus virulastele lombiks, kust sõideti ookeaniavarustele. Meie giidi lähisugulasest laevakapteni aluselt on roolirattad rännanud Viru-Nigula valla vapile ja sealt meie matkaembleemile. Rännumees otsib ikka midagi sellist, mille kohta öeldakse „kõige, kõige“. Letipea rannavees lamab jääaja kingitus Skandinaaviast, vähemalt tuhande tonnine Ehalkivi nime kandev rändrahn, millele Baltimaades vastast pole. Meie senine suurim kivielamus pärines Abruka naabrusest Vahase saarelt.
Nüüd aga Nõukogude piirivalvurite korraldatud veresaunast okupeeritud rahva kallal 8. augustil 1976. Vaba maailma piirivalvekoolides õpetatakse seismist näo ja relvaga väljapoole, meie okupant õpetas aga vastupidist. Nii see juhtus ja keegi vabandust pole palunud. Mälestuskivi kuuele hukkunule on selle verise sündmuse tunnistajaks.
Iga reis lõpeb kord ja nii seegi. Padaoru bussipeatus aitas meid Rakverre, kus jälle kingituseks tunnike vaba aega. Kolmainu kiriku torn lausa kutsus ja kutsusid ka seal ülevalt kõlanud orelihelid ning pühakoda ise! Tänusõnad seitsmele kaaslasele, kes seekordki ei väsinud rändamast ja toetamast Eesti Rahvuskultuuri Fondi Eesti biograafika stipendiumi!
Nigula sõber Aldo Kals