Tänane tutipidu lõdvestas Sindi gümnaasiumi abituriente eelseisvate eksamite pingelisest ootusest.
Värviliste õhupallidega kaunistatud sõiduautod lubati täna erandlikult kooliõuele. Mõned pallid olid pääsenud õuele ka vabalt lendlema, aga ülemeelikud poisid ja tüdrukud polnudki justkui 12. klassi lõpetamas. Vastupidi, esimese klassi õpilased Villem Saarse ja Handro Krünbek andsid peakohtuniku rolli täites päris elutarkusest pakatavate meeste mõõdu välja mitte üksnes musta ametirõivast kandes, vaid ka leidlike küsimustega. Abiturientidele ja nende klassijuhatajale Ain Keerupile nuputamiseks esitatud küsimused pidid antud vastuste põhjal selgitama kuivõrd valmis eksamiteks ollakse. Kahekümnele lihtsale küsimusele polnudki kerge vastata. Nutikad Villem ja Handro ei jäänud ka õigesti antud vastustega väga rahule, sest neil oli alati varuks veelgi õigem vastus. Raske kui mitte võimatu oli nendega millegi üle vaielda. Ja mida sa kostadki, kui küsitakse näiteks: mis on suuremast väiksem? Kohtunike laua taga istujatel muidugi vastus varrukast varuks: tagurpidi pööratud 9! Kõik need küsimused ikka samas vaimus, aga auväärne peakohtunike kolleegium oli väga armuline ja lubas abituurimi lahkesti eksamitele. Kohtunike otsust toetasid 1. A ja 1. B õpetajad Eneli Arusaar ja Ene Alunurm.
Tutipeo kõige ametlikum osa saabus siis, kui direktor Keerup riputas abiturientidele Sindi gümnaasiumi 59. lennu nominendi kirjadega sildi kaela ja kinkis mälestuseks SA Traditsioonilise perekonna kaitseks poolt välja antud seinakalendri.
Õues ootas lõbusas meeleolus tutipeolisi aiakärule tõstetud seeder ja veepüstoliga õpetaja Mart, kes andis noormeeste kätte labidad, reha ja kastekannu. Viimase küll mitte vee pritsimseks, kuigi sobis sellekski. Ühiselt mindi koos esimese klassi õpilaste valvsa pilgu all parki puud istutama, mida on traditsiooniliselt varemgi tehtud. Mart mõõtis sammudega otse edasi, seejärel paremale ja lõpuks vasakule astudes istutusaugu koha täpselt õigesse kohta välja nõnda, et ei pidanud lausa läbi vana pehkinud kännu kaevama hakkama. Siiski kulutasid Mario Roostalu ja Maiko Tropp labidatega juurikaid lõhkudes tublisti oma rammu, et viimaks istutusauk valmis sai. Töö kulges noormeestel muidugi seda lustlikumalt, mida hoogsamalt teised ümber sügavamaks kaevatava augu lauluviise üles võtsid. Mõni kelmikam tütarlaps jahutas veepüstolist vahepeal poiste turjasid, mis neile üksnes nalja tegi. Kui seeder auku tõsteti, võttis Helen Lehtmets oma nominendi kirjadega sildi kaelast ja poetas selle istiku juure alla.
Kätte jõudnud söögiaeg saatis enamiku õpilasi sööklasse. Mõned noormehed kasutasid aega teisiti ja kandsid suurte ämbritega seebivahtu õhupallide all konutavatele autodele.
Urmas Saard