Hiite Maja SA avaldab muret, et Kultuuriministeeriumi poolt vastu võetud looduslike pühapaikade arengukava määrab suurema osa hiisi hukule. Looduslike pühapaikade eksperdid on nördinud, sest ministeerium rikkus arengukava kinnitades ka demokraatlikke tavasid.
Looduslike pühapaikade ehk hiite näol on tegu maailma vanimate looduskaitsealadega, millel on lisaks keskkonnaväärtusele ka ülioluline pärimuslik ja kultuuriline roll. Uuringute kohaselt peab hiite kaitsmist oluliseks lausa 86% Eesti elanikkonnast. Tuntuimaid looduslikke pühapaiku on näiteks Tamme-Lauri tamm, Taevaskoja ja Pühajärv.
Ahto Kaasik, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskusest ütleb, et ministeeriumi käitumine on olnud kummaline, sest koos ekspertidega koostatud arengukavasse, mis oli mõlemapoolselt ja sisuliselt juba kokku lepitud, viis ministeerium ootamatult sisse väga olulised muudatused. Pärast ühepoolselt muudatuste tegemist on ekspertide nõukogu ignoreeritud ning vaatamata arupärimistele pole sisulisi selgitusi antud.
Ekspertide hinnangul on eeloleval kümnendil hävimas kuni 3000 looduslikku pühapaika ning peamiseks ohuks on unustamine. “Meie töö peamine osa seisneb just eakate inimeste küsitlemises, kes suudavad arhiivides olevaid andmeid täpsustada ja aitavad üles otsida ka seni teadmata pühapaigad. Ministri allkirja saanud arengukava on selle tähtsaima osa omatahtsi nimetanud hoopiski marginaalseks, mis on täiesti arusaamatu. Sellise käsitluse tõttu jääb hinnanguliselt leidmata 50-75% pühapaikadest,” avaldas Kaasik muret.
“Eksperdid on palunud eelnõuga edasi töötada ning kaasata ka huvirühmad, kuid ministeerium ei pidanud sea vajalikuks. Oleme sellise käitumise üle halvas mõttes üllatunud. Hirmutav on ka see, et ministeerium on võtnud endale pühapaikade asjatundja rolli ja otsustab nüüd isepäi teaduslike uurimeetodite valiku üle. Kes neid otsuseid langetab, ei ole meile teada, aga tõenäoliselt pole tegu selle valdkonna ekspertidega,” sõnas Kaasik.
2008. aastal tunnistati looduslikud pühapaigad inimkonna vanimateks kaitsealadeks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu maailmakongressi ja ka Eesti Vabariigi valitsuse poolt. Enamikes maailma riikides on suurem osa looduslikke pühapaiku unustatud ja seetõttu hävinenud.