Keskkunnaammõt ja Võro instituut nakkasõ üten tüüd tegemä, et luuduskaitsõalodsõ puu, kivi, lätte ja tõsõ luudusväärtüse saasi kaartõ ja silte pääle kirja sändse nimega, nigu rahvas näile andnu om. Vana Võromaa kotussõnimmi uurja Saarõ Evar selet’, et parhilla om ütsjago nimmist võlssi kirja pant, hulga asjo om köüdet võlss küläga ja om muidki häti.
«Hulk viku om tulnu tuust, et ammõtnigu olõ-i õigõt nimme tiidnü,» selet’ tä. «Muido omma nä iks püüdnü nimmi rahvasuust võtta.»
Eestin naati luudusväärtüisi laembalt kaitsõ ala võtma 1970. aastil. «Lagjakivi» võeti edimält kaitsõ ala nimega «Laagri rändrahn»: trehväs’ jäämä Vahtsõliina mõtskunna Laagri vahtkunna maa pääle.
Kivi peris nime sai Saarõ Evar teedä sis, ku 1990. aastil Võromaal kotussõnimmi kor’as’. Põhikaardi pääle sai sõna «lagja» kirotõt pehmendüsmärgiga (lag’a). Ammõtnik es taipa panda tuu märgi asõmõl j-tähte ja nii saigi nimi sildi pääle võlssi.
«Lepiku külän Räpinä vallan om kaitsõ all «Lepiku mänd», no puul om uma nimi tävveste olõman – Tobre petäi,» tõi Saarõ Evar näütes viil üte nime, midä piässi praavitama.
Üts tunnõtumpi Võromaa puid om Pältre lühterkuusk Vahtsõliina kihlkunnan. «Hädä om tuun, et nimi om pantu Vinne aigu, ku väiku külä olli vägüsi Pältre külä nime ala kokko pantu,» selet’ Saarõ Evar. No omma külä uma nime tagasi saanu ja kuus ei kasu mitte eski Pältre naabrikülän Kundsa külän, a ülejärgmädsen – Saika külän. «Om küsümüs, kas võtta õigõ külänimi vai jäiä Pältre lühterkuusõ mano, selle et tuu nimi om joba pikkä aigu küländ tunnõt olnu,» märgot’ Saarõ Evar.
Viil olõssi vaia timmi nimmi kiräpilti. «Räpinä kihlkunnan Väiku-Viirksun om kaitsõ all «Kahar pettai», õigõmb olõssi kirota iks «Kahhar petäi»,» selet’ Saarõ Evar.«Tuu olõssi austus paigapäälidse rahva ja keele vasta, et nime sändses tagasi timmi, nigu näid tuu kotusõ pääl vällä üteldäs.»
Keskkunnaammõt kitt
Keskkunnaammõt kitt’ hääs mõttõ, et luuduskaitsõalotsidõ asjo nimekiri tulõsi süstemi perrä kõrda tetä. Ammõdi Põlva-Valga-Võro regiooni juhataja Poltimäe Ena ütel’, et tuuga jääs terve Vana Võromaa esierälidselt häste silmä, ku egäl luuduskaitsõobjektil om uma võrokiilne nimi man.
«Küläliisil, kes tulõva kaema Võromaad, olnu väega põnnõv noid nimmi lukõ,» arvas’ Poltimäe Ena. «Olõ ummi Põh’a-Eesti sugulaisi käest kuulnu, et võro kiil om näile huvitav ja viktoriinen küsütäs kah sakõst, midä tähendäs «petäi» vai määnegi muu mi sõna.»
Poltimäe Ena hinnas’, et nimmi praavitaminõ võtt aigo. Pääle tulõssi naada tuust, et lepütäs kokku, määne nimi kõgõ õigõmb om. Võro instituudilõ saadõtas Vana Võromaa luuduskaitsõalotsidõ asjo nimekiri, et kotussõnimmi as’atundja saasi tuu üle kaia. «Paranda tulõssi eestikeelitsit nimmi ja mano panda võrokeelidse,» selet’ Poltimäe Ena. «Nigu vällä tull’, olõssi õigõ luuduskaitsõala nimi Meenikunnu, mitte Meenikunno.»
Nimepapridõ muutminõ võtt aigu – tuus tulõ säädüisi kah paranda. Päält tuu naatas vahtsit silte tegemä. Nuu pand RMK üles sis, ku tuu jaos rahha jääs. A Poltimäe Ena märgot’, et kuna ettevõtminõ näütäs Võromaad esimuudu kandina, sis võissi vahtsidõ silte kipõmbas tegemises mõnõst fondist tukõ küssü.
Harju Ülle, Uma Leht