Eile, 19. märtsil kuulutati Põlva raamatukogus välja järgmise Uma Pido sõnum. 2016. aasta kevadel Põlvas Intsikurmus toimuva Uma Pido peasõnum on vägevad puud ja mets. Neljas Uma Pido toimub 28. mail 2016. Põlvas Intsikurmus. Väega puude mõte pärineb Tiia Allaselt ja metsateema pakkus välja Jan Rahman.
“Mitmed Võrumaa kirjamehed kasutavad oma loomingus puu kujundit kui edasikestmise garantiid – kuigi inimese elu on kiirelt kaduv, siis seda kindlam on igavene püsimine puude sees,” ütles vägevate puude teema väljapakkunud Tiia Allas. “Oleme metsa ääres elav maarahvas. Ka võrokeste lipp on valitud metsaroheline. Et mets noortele võõraks ei jääks, tuleb sellest rääkida,” põhjendas Jan Rahman oma ettepanekut.
Puude ja metsa teemat pidas Uma Pido toimkond kõige sobivamaks, sest see passib imehästi Intsikurmu metsa alla, toetab Põlva maakonna tunnuslauset “Rohelisem elu” ja mis peamine – võrokeste jaoks on mets ja väelised puud väga tähtsad. Sõnum selgitati välja talgutega, kuhu võisid kõik omi mõtteid saata. Sõnumitalguid korraldama ajendas Uma Pido tegijaid soov rääkida peol sellest, mis on võrokeste jaoks tänasel päeval oluline.
Talgutele tuli mõtteid üheksalt kaasalööjalt ja kõik need olid südamest kirjutatud ja läbi mõeldud. Kirjutajad muretsesid omakandi keele, metsade mahavõtmise, Eesti tühjaksjooksmise ja maaelu nõrkuse üle. Tuletati meelde mõnd omakeelse kirjamehe juubelit 2016. aastal ja meiekandi rahva kindlust, kogukondlikkust ja eluhoiakuid. Tehti ka ettepanekuid laulude, tekstide ja riiete kohta; oodati, et peol oleks rohkesti näha rahvarõivaid ja kuulda kohalikku keelt. Valitud sõnum jääb saatma kõiki peo ettevalmistusi ja pidu ennast.
Sõnumit aitas Põlva raamatukogus väljakuulutamisel lahti mõtestada kirjanik ja semiootik Valdur Mikita, kes on viimasel ajal Eestis ühe enim kõneainet pakkunud raamatu “Lingvistiline mets” autor. Valdur Mikital oli hea meel, et võrokeste 2016. aasta laulupidu nii olulist teemat käsitleb: “Mets paneb inimese laulma. Seal hakkavad laulma isegi need, kes seda tavatähenduses teha ei oska.”