Lõpuks ometi tuli lumi ja lõppes talvepimedus – üsna samal ajal, kui kalendritesse on kirjutatud 14. jaanuari tähtpäevaks taliharjapäev. Talve pooleks jagav tähtpäev on tuntud kõigis põhjamaades Taanist Jäämereni. See on üks neljast ürgvanast päevast, mis on olemas vanadel puu- ja luukalendritel. Eestis on puukalendreid ehk sirvilaudu muuseumi toodud peamiselt saartelt ja mere äärest. Siiski on need neli tähtpäeva teada kogu maal. Suveharjaks on maretapäev 13. juulil, kevadepoolitajaks on künnipäev 14. aprillil ja sügisepoolitajaks kolletamispäev 14. oktoobril.
Kõik need päevad märgivad olulist muutust aastaringis. Taliharjaga lõpeb talve pime aeg ning algab valgem ja külmem aeg. Nagu ikka, on taliharja tavad ja kombed kandunud edasi teistele südatalvistele tähtpäevadele kirikukalendrist. Lähim taliharjapäevale on tõnisepäev 17. jaanuaril. Tõnise ehk Antoniusega on ühte sulanud muistne viljakushaldjas, keda kutsuti Tõnniks. Tõnisepäeva tähistamisest loodeti head edenemist sigadele. Setomaal pandi vahaküünlad kabelis seapea peal altaris põlema, õnnistama kutsuti ka preester. See tagas sigade eduka poegimise, nii et üleskasvatatud põrsad oli minev kaup Petseri turul. Ka küünlapäev, 2 veebruar kandis jälgi muistsest taliharjast, sedagi päeva peeti talvepoolitajaks. Vastlapäevane hangest alla liugleminegi on sümboolne tegevus talvest väljumiseks.
Taliharjaga on seotud ka puudelangetamine. Hea tarbepuu saamiseks tuleb vaadata ka Kuufaase. Lehtpuu langetamisel tarbepuuks on parim aeg taliharja järgne Kuu viimane veerand, okaspuu jaoks sellele järgnev kuu esimene veerand. Lisaks on hea, kui langetamsie ajal on tuul põhja- või kirdekaarest. Saaremaal jäid mõnel aastal tarbepuud langetamata, kui õiget tuult ei tulnud. Õigel ajal langetatud puu ei mädanenud. Isegi haavapuu õigel ajal langetatud palgist tehtud maja kestab sada aastat ja kauemgi veel. Lehtpuu langetamise aeg on sel aastal 20. jaanuariga algaval nädalal, okaspuu langetamise aeg on veebruari esimestel päevadel.
Mikk Sarv