Tagasivaade tänapäevase mahepõllumajanduse ajalukku

20. sajand avas teaduse arenedes põllumajandusele ahvatlevad, seni tundmatud perspektiivid. Põllumajanduskeemia kasutuselevõtt näis lahendavat kõik probleemid. Algas põhimõtte „me ei vaja looduselt armuande …“ võidukäik. Praegu tunneme seda suunda tavapõllumajanduse nime all. Ometi lõhkus see pragmaatiline suund sajandite jooksul väljakujunenud tervikliku maailmanägemuse, kus põllumajandus oli inimkultuuri lahutamatuks osaks. Selle tervikliku maailmakäsitluse põhimõtteid võime leida juba J.W. Goethe (1749–1832) teaduslikes töödes. 20. sajandi suurkuju dr. Rudolf Steineri (1861–1925) tohutu kultuuripärand, hõlmates praktikas paljusid eluvaldkondi, sh. põllumajandust, arendas neid põhimõtteid edasi.

1924. a toimus kunagisel Saksamaal, praegustel Poola aladel, Breslau lähedal Koberwitzis, krahv Carl Wilhelm von Keyserlingki (1869–1928) mõisas suurmaaomanikest põllumeeste initsiatiivil dr. R. Steineri läbi viidud põllumajanduskursus, kus nii teoorias kui ka praktikas pandi alus biodünaamilisele põllumajandusele.

Samadel alustel oli Goetheanumi laboratooriumides Dornachis, Šveitsis juba aastaid varem tehtud teaduslikke uurimistöid (meie praegust terminoloogiat kasutades) mahetoidu ja tavatoidu kvaliteedi võrdlemiseks dr. G. Wachsmuthi, dr. E. Pfeifferi jt juhtimisel.

Seda ajapunkti võib käsitleda kui tänapäevase mahepõllumajanduse sündi. Biodünaamilise põllumajanduse põhimõtted sisaldavad nimelt endas kõiki tänapäevase mahepõllumajanduse reegleid, millele lisanduvad veel süvitsiminevad meetmed tervikliku looduskeskkonna saavutamiseks. Biodünaamiline põllumajandus põhineb arusaamisel, et harmoonia on nii kosmoses, looduses kui ka inimeses endas. Biodünaamiline põllumajandusviis lähtub eelkõige vajadusest maad elavana hoida.

Pärast põllumajanduskursust otsustati dr G. Wachsmuthi initsiatiivil luua biodünaamilise põllumajanduse organisatsioon. Sama organisatsiooni raames võeti 1928. a kasutusele maailmas esimene, tänini toimiv mahemärk DEMETER biodünaamilise kvaliteedi märgistamiseks. Demeter-organisatsiooni aktiivsel koostööl laienesid mahepõllumajanduse põhiprintsiibid erinevate nimetuste all mitmetesse riikidesse, mille eestvedajateks olid nt 1940ndatel Lady Eve Balfour Inglismaal, saksakeelsetes riikides Hans ja Maria Müller, Hans Peter Rush jt. 1949. a võeti saksa keeles kasutusele termin „organisch-biologischer Landbau“.

1972. a loodi rahvusvaheline mahepõllumajandusorganisatsioon IFOAM, mille reeglistik suuresti toetas Euroopa Liidu määruste väljakujunemist mahepõllumajanduse valdkonnas 1991. aastal. Ülaltoodut kokku võttes võib kõikidel initsiatiividel alates DEMETER-organisatsiooni loomisest märgata ühist läbivat liini s.o. LÄHTUMINE LOODUSE TERVIKUST.

Biodünaamiline põllumajandus Eestis 1924–1940
Eesti oli neil aastatel Euroopale avatud, seetõttu oli sealsete arengute meieni jõudmine üsna loomulik protsess. 1924. aastal asutati Eesti Antroposoofiline Selts. Märgilise tähendusega on siinjuures Eesti juurtega ja siin hariduse saanud krahv Alexander von Keyserlingi (1895–1995) missioon, kes muide oli ka Koberwitzis toimunud põllumajanduskursuse praktiline korraldaja. Varsti alustas ta siin energilist tegevust nii loengutega Tartus kui ka praktilise põllumajandusega Hulja mõisas, samuti Puhtus, kus valmistati biodünaamilisi preparaate. Initsiatiiv levis Eesti Antroposoofilise Seltsi talu- ja aiapidajate hulgas. Ühe esimese biodünaamilise taluna võiks esile tuua Vabadussõja kangelase kapten Jaan Kurise Uuemõisa talu Väike-Maarja lähedal.

Okupatsiooniaastad 1940–1989
Okupatsiooni tingimustes (talude likvideerimine, küüditamised) biodünaamiline tegevus peaaegu seiskus. Siiski tegutsevad Eesti Antroposoofilise Seltsi aiandushuvilised liikmed (nt Aadu Jeser Tallinnas, Nõmmel) biodünaamika-alase kirjanduse illegaalse tõlkimise ja levitamisega. Sel ajal ja sel moel levis aiandushuviliste seas muuhulgas märkimisväärselt dr. E. Pfeifferi ja E. Riese biodünaamilise aiapidamise käsiraamat „Rõõmustav taimeaed“.

Eriline tänu mahepõllumajandusliku üldhariduse levitamise eest kuulub muidugi Maria Thunile ja tema „Külvikalendrile“, mis tolleaegses „samizdati“ keskkonnas levis lausa massiliselt. Hilisemal kohtumisel Eesti biodünaamikutega vastas ta küsimusele “Miks alustasite just sellise kalendri väljaandmist?“ niimoodi: „See on loodusevaatlemise aabits igaühele, kes tahab märgata ja kogeda looduses toimuvaid subtiilseid protsesse“. Maria Thun jõudis oma elu jooksul „Külvikalendrit“ välja anda 50 aastat. Sügav tänu ja austus talle!

Taasiseseisvumise ja omariikluse aeg 1989–2012
Nüüd oli viimaks võimalus „põranda alt“ välja tulla. Eesti Biodünaamika Ühing (EBÜ) registreerus legaalse organisatsioonina 1989. aastal. Asutajaliikmeid oli 39 – maainimestest professoriteni. EBÜ asutajaliikmelt, professor Ülo Manderilt pärineb ka ettepanek nimetuse „mahepõllumajandus“ juurutamiseks.

Mahetalude tekkimine nõudis EBÜlt kiiret ja tulemuslikku koostööd kodu- ja välismaiste põllumajandusorganisatsioonide ja spetsialistidega. Tuli välja töötada mahepõllumajanduse standardid ja kontrollsüsteem. Aluseks võeti ülemaailmse mahepõllumajandusorganisatsiooni IFOAM standardid. EBÜ võttis kasutusele oma kaubamärgi „ÖKO“.

Tänu Soome, Rootsi, Saksa ja Šveitsi mahepõllumajandusorganisatsioonide ja kogenud spetsialistide abile oli võimalik ulatuslikku töömahtu hallata.1990-ndate alguses aitasid talunikke nõustada ja kontrollida kogemustega väliseksperdid. EBÜ korraldas mitmeid mahepõllumajanduskursusi koostöös Soome, Rootsi ja Saksamaa mahe- ja biodünaamilise põllumajanduse organisatsioonidega. Eesti talunikel oli võimalik välisriikides praktilisel väljaõppel. Kogu areng sai kompetentset abi ka Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuselt ja Eesti Maaülikooli teaduritelt.

1992. a asutati piirkondlik organisatsioon Kagu-Eesti Bios, kes alates 1995. a tegutses ka kontrollorganisatsioonina. 90-ndate alguses loodi mitu maakondlikku mahetootjate organisatsiooni (Saare- Lääne- ja Viljandimaal).
EBÜ standardid said aluseks ka Eesti esimesele mahepõllumajanduse seadusele, mille Põllumajandusministeerium koostöös EBÜga välja töötas ja mis jõustus aastal 1997.

Alates riikliku järelvalvesüsteemi kehtestamisest 2001. a koos lisanduvate põllumajandustoetustega on tootjate arv (2012. a 1478) koos mahetunnustatud maa pindalaga (144 150 ha) jõudsalt kasvanud.

Maheorganisatsioonide koostööd koordineerib alates 2006. aastast Mahepõllumajanduse Koostöökogu, mis võimaldab koos Põllumajandusministeeriumiga teostada jätkuvalt positiivset arengut. Tarbijate suurenenud huvi mahetoodangu vastu on käivitanud „Otse Tootjalt Tarbijale“ liikumise, mis võimaldab mahetoodete kättesaadavuse taskukohase hinnaga. Soovida võiks tarbijale veelgi suuremat huvi mahetoodete tarbimise vastu – tootjad oleksid juba praegu võimelised palju enamaks!

Arvo Purga, mahetalunik, EBÜ asutajaliige