Merlin Helm (MTÜ Saaremaa Vabatahtlikud meeskonnast)
Kõik me teame, mida vabatahtlik töö endast kujutab – see on tasustamata tegevus kellegi või millegi aitamiseks omast vabast tahtest. Sellel on kaugesse minevikku ulatuvad traditsioonid, sest vanasti tehti ju ikka suuremad tööd talgukorras. Samuti on läbi aegade olnud erinevaid aktiivseid ühiskondlikke rühmitusi, mille läbi kasvasid ja kujunesid riigist hoolivad kodanikud.
Viimastel aastatel on vabatahtlikkuse alusel tehtav töö muutunud järjest aktiivsemaks. Koristatakse loodust, pakutakse tuge abivajajatele, korraldatakse mitmesuguseid kultuuri- ja spordiüritusi, päästetakse hädas olevaid loomi.
Motivatsioon inimese seest
Põhjused, miks inimesed seda kõike teevad, on erinevad: oma vaba aja mõtestatud kasutamine, silmaringi laiendamine, võimalus luua uusi kontakte, võimalus töötukassa vahendusel omandada tulevaseks tööks vajalik kogemus, võimalus ennast arendada, teostada, proovile panna. Motivatsioon selleks tuleb inimese seest ja ajendab tegutsema – andma oma aega, energiat ja oskusi, et saada vastu rahulolu ja rõõm tehtud tööst ning kordaläinud ettevõtmisest.
Tasakaal andmise ja saamise vahel võib olla aga mõneti raskesti saavutatav. Sageli teevad vabatahtlikud tööd, millega riigiasutused ja omavalitsused tegeleda ei jõua, eriti just maapiirkondades ja küla tasandil. Siiski ei ole see mingi pääsetee, riik ei saa võtta vabatahtlikke iseenesestmõistetavana. Poliitiliselt kehvad otsused, mis puudutavad inimeste igapäevaelu, hakkavad lõpuks mõjutama ka suurimaid entusiaste ja panustamissoov kahaneb.
Ühel hetkel võime silmitsi seista olukorraga, kus tegevused, millele vabatahtlikud on õla alla pannud, jäävad soiku, kuna inimesed on kaotanud võimaluse ja motivatsiooni isiklikul tasandil.
Siiski on praeguse majanduspoliitilise olukorra valguses hakatud vabatahtlike tööd järjest enam väärtustama. Näiteks korraldatakse üleriigilist vabatahtlike tunnustamisüritust, mille patroon on Eesti Vabariigi president. See tähendab austuse avaldamist kõige kõrgemal riiklikul tasandil. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud: “Eesti vabatahtlike tegevus aitab meil seista vastu üksijäetusele, ükskõiksusele ja minnalaskmisele. Meie ümber toimuv peab ju puudutama meid kõiki, see on meie kõigi hool ja mure.”
Loodud on vabatahtliku tegevuse arenduskeskus, mis ühendab ja koordineerib maakondlikke arenduskeskusi, lisaks tegutseb suurel hulgal kogukondlikke vabaühendusi.
Lahendus – vabatahtlike keskus
Ka Saaremaal on ette näidata pühendunud inimesi ja organisatsioone, kes aitavad oma heategudega kaasa kodupaiga elu edendamisele. Näiteks on Saaremaa Kodukant vabatahtlikkuse teema käsitlemist aktiviseerimas seoses maaelu arendamise ja külaliikumistega. Kui projekt lõpeb, on igas liikmesorganisatsioonis, külaseltsis ja omavalitsuses üks-kaks koolitatud vabatahtlikku, kes annavad oma panuse maakonna suurürituste korraldamisel nii omavalitsustes kui ka Saaremaa Kodukandi ettevõtmistes.
Lisaks on internetis Facebooki keskkonnas loodud ühendus Saaremaa Vabatahtlikud (https://www.facebook.com/SaaremaaVabatahtlikud) eesmärgiga koondada inimesed, kes on valmis erinevates ettevõtmistes ja üritustel vabatahtlikult kaasa aitama.
Teemaga lähemalt tutvudes tekkis algatajatel aga üsna pea arusaam, et Saaremaal on sisuline tegevus nõrk ja teadmised vähesed. Seetõttu ei ole midagi imestada, et pahatihti ei peeta normaalseks teha midagi (rahalist) tasu saamata või kui, siis ei teadvustata seda vabatahtliku tööna, vaid lihtsalt heast tahtest aitamisena sõbra-tuttava palvel. Samuti ei tegele organisatsioonid abiliste otsimisega. Vajadus selleks on aga kindlasti olemas. Kõigil on kiire-kiire, kuid ei tulda selle pealegi, et võib leiduda inimesi, kes oleksid samuti asjast huvitatud ja sooviksid saada kogemusi. Nii et tulemuseks oleks meeldiv koostöö, mitte ärakasutamine.
Olukorrale tooks lahenduse ka Saaremaal vabatahtlike keskuse loomine. Organisatsiooni, mis koordineerib, kaasab ja koolitab ning koondab informatsiooni. Vaid nii on asjast huvitatud saarlastel võimalik leida endale jõukohane ja ärategemise rõõmu pakkuv töö, organisatsioonidel aga vajalikke abikäsi.
Facebooki keskkonnas on astunud sammu ja liitunud ühinguga umbes 120 inimest. Usun siiralt, et enamik neist on valmis midagi Saaremaal ära tegema. Miks mitte kasutada seda valmisolekut, et muuta vabatahtlik töö üheks osaks oma eluviisist. Alustada võib ka mõtteviisi muutmisest – sa ei pea, sa võid!