Suvi on tänavu olnud nii vihmane, et isegi vanemad inimeste jaoks on see tavatu. Mäletan oma lapsepõlvest vaid üht sellist suve – see oli suvi, kui kõik mu suvekleidid uhiuutena lastele pärandusid, muidu olid nad ikka puude otsas ronimisest kolmnurkseid paranduskohti täis.
Vihma on tõesti tulnud otsatult. Kuid on olnud ka põualeitsakut, alalõpmata põrkavad kokku hiigelsuured sooja ja külma õhu massid ja käristavad taevast kõue.
See on olnud ka suvi, mis pakub kõige imelisemaid vaatepilte säravast päikesest, punasest äikesest, vikerkaaresildest ja vesipükstest.
Põnev on vaadata, kuidas tormituuled keerutavad taevavõlvil kokku kõuealasi. See on hiigelkõrge pilv, mis äkki suvetaevasse valgete pilvenupsukeste vahele tekib, enamasti vahtvalge ja hirmuäratav, siis äkki tõuseb kohutav tuul, mis vajutab maani sünksinised pilved, neist ripub keerlevaid pilvelonte, mis aegajalt vesipüksina maale ulatuvad ja kõike endasse imedes oksad ja heinapebred tantsima paneb. Mõnikord keerutatakse kaasa terve puu, lapsevanker või majakatuski. Tõsi, sel aastal on purustavaid keeristorme olnud siiski vähe.
Aga sest sünksinisest kõrgest kõuepilvest vaatab vahel välja Kõuetaat ise. Nii oli ka paar nädalat tagasi Tartus, õhtu eel, kui lillepeenraid kastsin. Äkki oli õhtutaevas kõrge sinine pilv, mille alasist kasvasid päikesekumas välja punased sarved. Sel sarvikul olid isegi silmad ja suu. Pikk pahem käsi sirutas end Rakvere suunas, kuhu Euroopa äikesekaart oli lubanud ööks suurt äikesetormi. Ilus oli kõuejumal ja õige ka tema sõnum, Pandiveres läks öösel kõvaks mölluks.
Rahvapärimuse Sarvik kardab Kõuetaati. Küllap on ta alati miskit teinud, mis tõrelemist väärib ning taevast kajav tõrrepõhjahääl tuletab kõik pahateod meelde. Nii on ka pilvesarvik meeldetuletuseks, et tõrelemiseaeg on taas käes.
Äike ise on ilus ja lummav, aga ka hirmuäratav. See on hetk, mil muidu end looduse kuningana tundev inimene pea õlgade vahele tõmbab ja varjatud paika otsib. Kõmakas, mis äkki raksatab, käristab otsekui taeva kaheks nagu inimhinge – tsiviliseeritud hingepool jääb alla ürginimesele. Ainus mõte on pageda. Pageda nii nagu väikesed lapsed ja loomad.
Ühel ööl nägin äikesehoo ajal, kuidas aeda sattunud siil välgunoolte saatel jooksis, pisike hall okaskera mustas öös. Ja siis äkki otsekui fotovälgu sähvatus. Sekundi jooksul siilike jooksmas siia-sinna, mustal ninal ja hirmunud silmades helkimas hõbedane välgusära.
Kõige kummalisem on aga ikkagi kõuehoo eel pilve alt puhkev äkiline maru. Tuulehood on nii kõvad, et purustavad hetkega kõik, mis ette jääb. Veel kaks aastat tagasi mäletan, kuidas läksime hetkeks kodust Peipsi äärest ära ja pool tundi hiljem tagasi tulles oli pikki rannajoont nelja meetri kõrguselt suur osa puid plaksuga pooleks löödud. Need olid sitkemad, karastunud rannamännid, vanad õuekuused kukkusid lihtsalt vaikse ohkega kogu narmasjuurestikku üles rebides.
Ja tuule vastu ei saa. Kui, siis ainult nendesamade suurte ja sitkete puudega. Sestap oli Peipsi ääres igal puul minu jaoks kullahind, nad peitsid ja katsid me õue suviste kõuemarude ja pikkade 100-kilomeetrit Venemaa poolt mööda lagedat järvepinda kihutavate iilide eest.
Nüüd, Raadil elades saan ma ka aru, miks Ülikooli endisesse aiandisse kõrgeid mirabellihekke rajati ja kiirekasvulisi saar-vahtraid istutati. Ikka tuulte kaitseks. Sest just suvistel kõueilmadel kihutab siin uuslinnosas iile, mis viivad aedadest õuetoolid, lillepotid ja batuudid… kasvuhoonetest rääkimata. Võtab palju aega, nii umbes 60 aastat, enne kui Raadist saab sama mõnus linnaosa kui Tähtvere.