Olen olnud juba aastakümneid andunud spordisõber ja olümpiamängude ajal saab mind vaid trikkidega teleka eest ära meelitada. Olümpiamängudel on võlu ja valu, mis köidab.
Olümpiamängude võlu avaldus täies hiilguses juba esimestel päevadel. Imeline oli olümpiamängude avamistseremoonia britilikus vaimus (las see olümpiamängude tõrviku saladus jäägu). Vahva oli esimesel päeval näha kogenut jalgratturit Vinokurovit võitmas tõenäoliselt üht oma elu viimast professionaalset jalgrattasõitu. Uhke oli olla eestlane nendel hetkedel, mil Raul Must võitis sulgpallis austerlast või paarisaeruline neljapaat lunastas otsepääsu poolfinaali. Vägev oli Leedu 15aastane tüdruk, kes parandas võimsalt oma isiklikku rekordit ning ujus välja Euroopa tippaja. Ehk on ta juba tänasest olümpiavõitja. Ilusat mängu näitas USA korvpallikoondis.
Lisaks võlule on olümpiamängud pakkunud juba ka valusaid hetki. Kurb, et ei saa kaasa elada Kaia Kanepi ja Mikk Pahapilli võistlusele. Nukker oli jälgida, et üks eredalt hiilgav täht (Phelpsi nimeline) on kaotamas oma endist sära. Kahju, et korraldajad pole sinasõbrad tehnikaga, sest rattasõidu vaheaegasid pakuti vaid väga pisteliselt ja lõpptulemusigi pidi ootama minuteid. On olnud esimesi dopingujuhtumeid, mis tõenäoliselt ei jää ainsateks.
Sport pakub õnnelikke aga ka valusaid silmapilke ja on miski, mis sunnib nendele kaasa elama, kaasa tundma. Kaks nädalat täis sportlikke emotsioone ootab ees.
Spordisõber Tuuli