Aasta 2012 on kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Külauudiste tegijad kutsuvad lugejaid üles kirjutama oma mälestusi vanavanematest ja näitavad ise eeskuju.
Oma vanaema sain tunda vaid veidi üle kümne aasta. Seda oli häbematult vähe, aga piisavalt selleks, et teda mitte unustada. Minu vanaemal oli kuus lapselast ja mina nende hulgas ainus tüdruk. Selge see, et pidasin ennast oma vanaema lemmiklapselapseks, leidis ta ju minu jaoks alati aega.
Mäletan tema tööd. Ta töötas nõukogudeajal pangas ja oli seal tähtis tegelane. Tema juurde saamiseks pidin helistama all uksekella ja valvuri küsimise peale pidin ütlema vanaema nime. Kui valvur mind sisse lasi, siis lausa pakatasin uhkusest – näete, ma tohin siia minna. Istusin koos vanaemaga klaasist seina taga ja vaatasin, kuidas ta prillid ninal lehti lappas ja arvelauaga klõbistas. Ta oli pearaamatupidaja. Mina arvudest sel ajal veel suurt ei jaganud, küll aga meeldis mulle kirjaklambreid üksteise otsa lükkida, sain ilmatupikki kirjaklambrikette.
Mäletan, et vanaemal oli üks tuttav õmbleja, kelle juures me vahel käisime. Vanaema armastas küll ka ise õmmelda (tema tehtud punane valgete täppidega kleit oli üks mu kindlaid lemmikuid), kuid minu esimese koolivormikleidi ümbertegemise usaldas ta siiski oma tuttavale õmblejale. Asi selles, et kõik vormikleidid olid mulle lihtsalt suured. Vanaema õmblemislembust meenutab mulle siiani tema vana Singeri õmblusmasin.
Mäletan laupäevasid. Oli üsna tavaline, et läksin reedel vanaema juurde ja jäin sinna terveks nädalavahetuseks. Laupäevad olid meie surnuaiapäevad. Käisin vanaemaga alati kaasas ja teadsin juba päris pisikesena, kus on kellegi haud, kust saab vett võtta, kuhu tuleb viia prügi ja kust saab vajadusel puuduva reha või harja. Vanaema nimetas mind üsna tihti oma väikeseks abiliseks ja mul oli selle üle ütlemata uhke tunne.
Mäletan ka korda, mil ma olin vanaema peale pahane. Ta arvas, et mu juuksed – heleblondid, ilusad ja pikad – võiksid olla pisut lühemad. Ma ei armastanud nimelt neid patsis kanda, vaid lasin uhkelt lehvida. Porisesin mis ma porisesin, aga natuke lühemad juuksed ma endale sain, täpselt nii pikad, nagu olen neid nüüd juba aastaid kandnud.
Mäletan ühte sirelit, mille vanaema mulle oma maja ees olevast peenrast välja kaevas. Sellest sai minu esimene päris oma kätega istutatud põõsas. Imekaunis, valgete topeltõitega sirel oli, mis kasvas väga kõrgeks ja uhkeks. Paraku jäi ta hiljem ette maja laiendusele. Ei lubanud ma enne midagi teha, kui olin saanud välja kaevatud kaks uut võsu ja veendunud, et need teises kohas kasvama lähevad. Läksid ja kasvavad minu rõõmuks siiani, loodetavasti sama uhketeks põõsasteks kui see esimene, vanaema antud.
Mäletan seda õhtut, mil onu tuli hirmsa ja väga ootamatu teatega. Mäletan seda küsimust, mille siis oma vennale esitasin. Mis sai edasi? Edasi sai see, et tükike vanaemast jäi alatiseks minuga ja on minuga ka praegu. Sel aastal oleks mu vanaema saanud 90 aastaseks.
Lapselaps Tuuli