Mikk Sarv
Aastaring on jõudnud pimedusse, nii nagu ööpäevgi hilisõhtul pimedusse suubub, kui päiksekera loodekaarde vajub. Hilissügis vältab oktoobri keskpaigast novembri lõpuni, see on aastaringi loodekaare aeg. Detsember on esimene talvekuu, sealt edasi oleme juba pimeda talve võimuses. Sinnamaani peame aga taluma aina pimedamaks ja külmemaks muutuvat ilma. Eriti ülekohtune tundub pimenemine seetõttu, et see hakkab riivama meie ärkvelolekuaega. Me ärkame ning läheme tööle või kooli pimedas ja saabume tagasi koju samuti pimedas. Valge ja vaba aeg õuesolemiseks piirdub vaid nädalalõppude ja puhkepäevadega, kus ka päevasel ajal saab oma tegemisi õues teha.
Loodekaar on ka meie ilmastikus määrava tähtsusega. Vanarahva tarkuse järgi on loodetuul taevaluuaks. Kui edela- ja läänetuuled on vihmatoojad ehk vesikaared, siis loodetuul pühib taeva pilvedest puhtaks ning toob selge ja jaheda ilma. Õhtul loodesse pöördunud tuul võib tähendada ka saabuvat öökülma, sest sooja hoidev pilvetekk maapinda enam tähekülma eest ei kaitse.
Meist loodesse jääb meretaguse naaberriigi Rootsi kõrgeim Kebnekaisa mägi, see, mille järgi vana ja tark emahani Selma Lagerlöfi raamatus “Nils Holgerssoni imeline reis läbi Rootsi” oma nime Akka Kebnekaisalt sai. Loodetuul toob meieni kuiva ja jaheda mäestikuõhu Saamimaalt, mis taeva selgeks lööb.
Saamide jaoks on ilmakaared ja tuuled seotud suguvõsa ja esivanematega. Kui esiisasid ja -emasid heade lugude jutustamise ja joigamisega meeles pidada, toovad nende poolt läkitatud tuuled rikkust ja jõukust juurde. Nii on seotud ilmakaared ja esivanemad – lõunas ja idas on isapoolsed ning põhjas ja läänes emapoolsed esivanemad. Neljanda põlveesivanemaid ehk siis vanavanaisasid ja vanavanaemasid ning neist vanemaid põlvi kutsutakse saami keeles maaemadeks ja maaisadeks.
Loodekaare aastaaeg ehk hilissügis on ka meie pärimuses muistsete esivanemate hea sõnaga meenutamise ajaks. Sel ajal mõistatakse, vestetakse muinasjutte ja kutsutakse lahkunute hingi õhtulauda. Omamoodi kõrghetkeks on hilissügise tähtpäevad mardipäev ja kadripäev, mille juured ulatuvad kaugele muinasaega.
Kui päike loojub, siis läheb ta Looja juurde. Lõuna-Eestis öeldakse, et “päiv lätt jumalihe,” päike läheb jumalatesse. Nii on iga hilisõhtu järgmise päeva loomise ajaks, küllap on siis ka hilissügis järgmise aasta loomise ajaks.
Lugude vestmine loob meeleolu. Lugudega luuakse maailm, seda nii muistseil aegadel kui ka tänapäeval. Lood loovad ja jutud juhivad. Lugusid ja jutte vestes saavad kokku noored ja vanad. See on ürgne jõud ja vägi, mis meie ümber läbi aastasadade olemas on. Tore, kui taipame seda kasutada.
Kaugete esivanemate tarkus ja maailmanägemine raiuti kividesse Äänisjärve, Valge mere ja Jäämere kallastel. Neid kaljusse täksitud kujundeid kopeerides tekib side muistsete kunstnikega. Sellest sidemest on võimalik tänavu hilissügisel alates 14. oktoobrist osa saada Eesti Rahva Muuseumi kolmiknäitusel “Kiviaja graafika,” “Saami trummid kunstiteostena” ja “Tsitaat,” kus saab näha kaljujooniseid ning saamide nõiatrumme puulõigetena. Näitust saadavad mitmed loengud ja seminarid muinastaidest ning saami kultuurist kuni jõuluajani välja. 3. novembril kell 18 on Ott Heinapuu loeng poolteist sajandit tagasi toimunud Kautokeino mässust, mis oli oluline tähis saamide kultuuriloos.
Nii on loodekaare ja loomise vägi meid sel sügisel eriti sügavalt läbi paljude aastatuhandete toetamas. Loodetuul on taevaluud – pühkigem siis oma meeled puhtaks ja selgeks, et uus aeg saaks rõõmsalt tulla!
Avaldatud ka Maalehes