Proloog. Võru folkloorifestival Uma ehe on saanud tänaseks oma hoo sisse. Et jätta maiuspalad (loe: esinejad) lõppu, otsustasin esimesena tutvuda selleaastase folgilaadaga. Mul on eelnevatest kordadest meelde jäänud, et festivali ajal on Liiva tänav alati paksul kauplejaid ja ostlejaid täis, nii ma sinna suuna võtsingi. Ei tea, kas oli asi selles, et kui mina laadale jõudsin, oli kauplemistuhin juba lõppenud, aga Liiva tänav oli harjumatult tühi. Kandle kultuurimaja ees märkasin alustuseks kangastelgesid ja sellel askeldavaid erinevas vanuses naisi. Kui üks neist ütles, et aitab küll, jäi kuduja koht tühjaks ja nii otsustasin selle kiirelt hõivata. Kudumise ajal sain teada, et koon punast triipu traditsioonilisele festivalivaibale. Aastaarv oli vaibale juba eelnevalt sisse kootud ja silma järgi mitu meetrit kangast veel pealegi. Juhendaja Valeria Tassolt sain teada, et vanasti tuli kostüümigi jaoks ise riie valmis kududa, tal endal on siiani meeles üks ruuduline kootud kostüüm. Hea, et tänapäeval lihtsamalt hakkama saab, jõudsin mõelda ja tänasin võimaluse eest pisut kududa.
Esimene ost: uma ehe. Kui Liiva tänava esimene ots oli tõesti harjumatult tühi, siis Liiva tänava teises otsas võis juba kauplejaid leida, ainult et kaup tundus kuidagi väga ühesugune olema – müüdi peamiselt ehteid. Jäin neid silmitsema ja minu kõrvu kostus järgmine dialoog:
“Kas see ehe on ise tehtud?”
“Jah.”
“Ja te küsite selle eest ainult 10 eurot? Ma tean ju väga hästi missugust tööd sellise ehte valmistamine nõuab.”
“Jah,” (koos naeratusega).
Astusin hiljem sama laua juurde ja uurisin lähemalt kellega ja millega tegu. Kõigepealt sain teada, et kõik ehtemüüjad ongi korraldajate poolt eriliselt esile tõstetud ehk teistest eraldatud. On ju festivali selleaastane moto seotud ehtega. Paraku on korraldajate hea tahe aga ehtemüüjad jätnud üksi, enamus on suurel laadal, seal Jüri tänaval. Siia ehete juurde satuvad enamasti need, kes lähevad kontserti kuulama. “Olen siin kolmandat aastat. Mulle on Võrus alati väga meeldinud, on saanud siinsamas laval kontserti kuulata, aga tänavu jah …,” märkis
ehtemüüja. Ehteid oli aga väga palju, väga erinevas tehnikas, väga erinevas suuruses ja väga erinevas hinnaklassis (alates pooleteisest eurost kuni mitmekümne euroni). Hind sõltub müüja sõnul materjalist ja tööst, mida ehte valmistamine nõuab. Otsustasin tegija tööd kiita ja endale uued kõrvarõngad valida. See polnud nii lihtne (kauneid kõrvarõngaid ju nii palju), kuid müüja väitel oli tal aega küll. Valik sai tehtud ja nii olen tänasest uute väikestest pärlitest kõrvarõngaste omanik.
Teine ost: savist tass. Ehetega tutvus sobitatud, seadsin sammud Jüri tänava poole. Enne veel, kui ma suuremat laadamelu nägema hakkasin, silmasin tänava ääres ühte üsna üksikut müüjat, kes kauples savist pottide, kausside ja tassidega. Astusin ligi ja uurisin, miks kaupleja nii üksik on. Vastust ma sellele küsimusele ei saanudki, küll aga sain teada, et tegemist on eriliste Petserist pärit savinõudega, mis on valmistatud vanaaegses slaavi tehnikas. See tähendab, et kõigepealt voolitud nõud põletatakse, siis kastetakse piima sisse ja põletatakse jälle. Kõik savinõud olid Yuri Perešada kätetöö. Ostjate vähesuse üle müüja ei kurtnud, eriti hästi olid kaubaks läinud just suuremad potid. Lisandusin minagi ostjate hulka ja minu kruuside kollektsioon sai täienduse mustakarva kotkapildiga savikruusi näol.
Kolmas ost: palliga lusikas. Lõpuks sattusin siis ka päris laadamelu sisse. Kes käinud kasvõi ühel või kahel laadal, võib juba aimata, milliseid särke, pükse, kindaid, mütse, raamatuid, seepe, nahkehistöid ma seal nägin. Jalutasin rahulikult müügilettide vahel, kui minu pilku köitsid kolm poissi, kellel käes lusikas, lusika otsas nöör ja nööri otsas pall. Poisid püüdsid palli lusikasse saada, esialgu tulutult. Kui üks vanaema tahtis om
a lapselapsele ette näidata, kuidas seda teha, pidi temagi tunnistama, et nii lihtne see polegi. Ei läinud kaua aega, kui mullegi pisteti lusikas pihku ja paluti pall lusikasse püüda. Aega võttis, hasarti tekitas, aga asja sai. Tervelt kaks korda käis pall puust lusikas ära. Võttes arvesse, et mul on väike nelja ja poole aastane sõber, et sain hinnast maha kaubelda 50 senti, et kaupmees oli ikka ehtne hea jutuga kaupmees ja hoolimata sellest, et kõige paremini minev kaup sellel müügiletil oli hoopis võinuga, soetasin endale palliga lusika. Kui pallist ära tüdinen, siis lusikas kulub ikka marjaks ära.
Epiloog. Juba laadalt minema hakates, nägin veel imearmast pilti. Heegeldatud mütsidest lookas laua ääres heegeldas üks naine midagi (tõenäoliselt mütsi) ja tema kõrval otse asfaldile oli ennast magama sättinud üks väike tüdruk. “Ära väsis,” ütles naine hellalt tüdrukut vaadates.
Laadal käis ja pilte tegi Tuuli Hiiesalu