Nii küsis sajandi eest keelemees Johannes Aavik. Ja samamoodi võiksime meie seda täna küsida, leiab Aime Kinnep värskes ajakirja Keelekaitsja numbris oma ülevaates emakeelepäevast Tartus 13. märtsil 2010.
Loo pealkiri kõlab „Meil kõigil tuleks oma keelest lugu pidada.” Emakeelepäeval peetud ettekandes rõhutas Martin Ehala oma ettekandes „Emakeel ja kodanik” laulupeo kui rituaali olulisust usalduse tekitamisel eesti keele püsimises. Siit soovitus jätkakem „laulupeo-usku rahvana”! Samuti rõhutas Ehala, kui oluline on säilitada eesti keele kasutus kõigil elualadel. Sest eesti keele elujõud oleneb väliskeskkonnast, sisekeskkonnast ning kõige enam kasutajate tahtest.
Keelekaitsja on kord aastas ilmuv Eesti Keele Kaitse Ühingu kogumik. Tänavune kogumik on arvult kümnes. Selle numbri ilmumist on toetanud Eesti Kultuuriseltside Ühendus.
Ajakiri on mõeldud kõigile, kes kasutavad eesti keelt ja on osalised eesti kultuuris. Ajakirja varasem eesmärk oli kaitsta eesti keelt ja kultuuri, suunates oma lugejaskonda parema ja teadlikuma eesti keele kasutuse poole. Tõdetakse, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja rohkem eesti keele huvilisi. „Sestap on Keelekaitsjal vana eesmärgi kõrval ka uus – näidata eesti keele atraktiivsust, ärgitada üldist huvi eesti keele vastu, sest ainult huvi pinnalt võrsub tahe kasutada emakeelt paremini ja teadlikumalt.”, kirjutab ajakirja eessõnas peatoimetaja, koostaja Reet Vääri.
Verivärske number on pühendatud eestimeelse keeleteadlase Eduard Vääri 85. sünniaastapäevale 2011. aastal. Seetõttu on avaldatud mälestusi ja meenutusi E. Väärist, samuti tema kirjutisi eesti keele, keelepoliitika, liivi keele, mälestuskilde ajaloosündmuste
jm. kohta. E. Väärit kui õppejõudu ja kolleegi meenutavad Karl Pajusalu, Tõnu Tender, Maia Rõigas, Valve-Liivi Kingisepp, Inge Unt, Külliki Kask, Kaupo Ilmet.
Artiklis „Eesti keele säilimise võimalusi” tõdeb elukogenud professor Ed. Vääri, et eesti keele ja eestlaste assimileerumise põhjusteks võivad saada rahvus-ja ohutunde kadumise suundumused. Psühholoogiast on teada, et ka kõige suurem vale jätab jälje, kui seda pidevalt korratakse. Seda tarkust kasutati edukalt nõukogude ajakirjanduses, veelgi edukamalt kapitalistlikul meediaturul. Et kõrgeimate hüvedena ülistatakse raha ja füüsilist heaolu, vaimseid väärtusi aga alavääristatakse, ongi ka rahvus ja rahvuskeel liigitatud iseenesest hääbuvate nähtuste hulka. Seegi alusväide on ülevõetud kommunistlikust arsenalist. Vaimsete väärtuste tahaplaanile surumisega on Eestis tekkinud uuesti meedias tooni andev tõusikute kiht, keda iseloomustab asjade kultus, välimuse ülistamine, miniskandaalid, vaimne piiratus, harimatus, kõlblusetus, eneseimetlus. Tõusikute kaudu on meedial suurepärane võimalus alavääristada eesti rahvast, keelt, traditsioone, elulaadi, perekonda ja lapsi. Tõusikuid iseloomustab ka oma keele alavääristamine ja samale tasemele laskuvad ka tõusiklusest elatuvad ajakirjanikud.
Rahvus, keel ja sündivus on lahutamatult seotud. Rahvustunnet iseloomustab uhkus oma rahvuse ja keele üle, tahe anda lastele emakeelset haridust, olla võrdväärne teiste rahvaste ja keeltega. Enamasti on eelnev seotud ka majanduslike võimaluste ja sündimuse kasvuga.
Analüüsides rahva psüühika muutuse põhjuseid ja üldise pettumuse tagamaid, esitab Ed. Vääri 9 punkti, mida saaks veel teha eesti rahvuse ja keele päästmiseks. Neist kõige olulisem on toetada valimistel kandidaate, kelle põhieesmärgiks on eesti rahva, keele, kultuuri ja Eesti riigi säilitamine. Eesti Vabariik vajab võimu juurde tarku puhaste käte ja rahvusliku meelsusega inimesi. Kasuahned asjaarmastajad on oma tegevusega teinud rahvale ja riigile palju kurja, leiab prof. Ed. Vääri. Paraku ei soosita eestis ausate ja võimekate inimeste esile tõusu ja pääsu võimule ning rahvuslikud erakonnad on suurerakondade poolt kehtestatud seaduste ja osavate mahhinatsioonidega edukalt likvideeritud.
Ed. Vääri peab vajalikuks pöörduda kõikide nooremate eestlaste poole ulatusliku rahvaliikumise organiseerimiseks oma rahva, keele ja kultuuri kaitsmiseks. Tegemist võiks olla põliseesti (päriseesti) liikumisega ning algatus peaks tulema Tartu, Viljandi ja Pärnu noortelt. Rahvaliikumine peab olema sõltumatu ning vaba erakondlikest mõjudest.
Artiklis „Juured, sümbolid ja trendid” kirjutab prof. Vääri, et meedia on loonud illusiooni, nagu oleksid eestlased ükskõiksed oma keele, kultuuri ja rahvuse vastu. See on võimalik seetõttu, et meediasse ei pääse teistsuguste seisukohtade esitajad.
Kõneldes juurtest, mainib Ed. Vääri, et meie rahva juured ulatuvad kaugesse minevikku. Oma kodu, kultuur, rahvaluule, mütoloogia ja keel moodustasid juurestiku, mis oli kinni oma maas ja tänu sellele püsis ja elas üle pärisorjuse. Esimese üldlaulupeo ajaks olid eestlased oma juured avastanud ja omandanud rahvusliku iseteadvuse, mis innustas oma kultuuri, kirjanduse ja majanduse arendamisele ning kaitsmisele. Kujunes eesti rahvuslik kirjakeel.
Keelt ja rahvast kaitsevad lisaks juurtele ka sümbolid. Keele saatuses on oluline kõneleja suhtumine sellesse – iseteadvus, keeleuhkus, ajaloomälu. Keele säilimisel on oma osa kujunditel, nendega seotud traditsioonidel, legendidel ja kaanonitel. Nende kaudu süveneb rahva eneseuhkus.
Artikli alalõigus „trendid” (eesti keeles suundumused, hoiakud, moed) käsitleb prof. Vääri eestlaste trende suhtumises oma keelesse, kultuurisse ja rahvasse. Viimaseks eesti keelt, kultuuri ja rahvast puudutavaks trendiks on nihilistlik omamaise alavääristamine ning vältimine ja välismaise eelistamine. See avaldub värvilise väliskauba eelistamises, maaelu hävitamises, omakultuuri ignoreerimises ja eesti kirjakeele alavääristamises.
Keelekaitsjas on kordustrükina avaldatud veel Ed. Vääri artikkel „Võõrsõnade liikumine eesti keelde”, „Kirjuta ja räägi õigesti”, „Liivi kiri ja kirjakeel” ning „Kuus kildu minevikust”, mis on mälestuskillud läbielatud ajaloosündmustest. Viimane on pandud kirja mõttega, et lugejad võtaksid ise edasi arutada meie raske ajaloo üle ning mõelda, kas kättemaks, pealekaebamine, kadedus jms. tsivilisatsiooni algusest peale homo sapiensi iseloomustanud jooned aitavad ikka säilitada meie riiki, rahvast, keelt ja kultuuri. Isa jalgratta pärast „vabastaja” kuuli tõttu pea surma saama pidanud Ed. Vääri soov oli, et tema mälusoppidest paberile jõudnud killud aitaksid lugejaid elada, käituda arukamalt kui meie varasemad põlvkonnad.
Veel pälvib tähelepanu TÜ emeriitprofessori Heino Siiguri artikkel meie õiguskeelest.
Reet Vääri kirjeldab probleeme Tartu Loomemajanduskeskusele nime leidmisega ja nime konkurss kestab. Nime otsitakse kolmele ilusale ja väärikale hoonele (Kalevi 13, 15 ja 17) ning nimed peaksid olema vaimukad, säravad, julged, loovad, värsked, lennukad, lühikesed ja suupärased ning koosnema maksimaalselt kahest sõnast. Nimesid saab saata e-aadressile: info@lmk.ee ning parimaid nimepakkujaid ootab rahaline auhind 3000 krooni (1000 krooni maja).
Leo Kaagjärv kirjutab nominativiidest 18 aastat hiljem. Tuues näite, et Elion Ettevõtted Aktsiaselts asemel ütleks haritud eestlane Elioni Ettevõtete Aktsiaselts.
Saame lugeda Leo Kaagjärve kirjavahetust Margus Saarega telesaate „Saame kokku Tomi juures” poisi nime üle. Kas Tomi või Tommi juures?
Aime Kinnep arutleb, kas internetikeeles aabitsat tähendav sõna veebits läheb käiku internetiraamatukogu tähenduses?
Jõuamegi ühe põnevama artikli juurde selles ajakirjas. Reet Vääri annab ülevaate 23.08 2010 Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese poolt välja kuulutatud sõnavõistluse ehk sõnause uute riigi ja ühiskonnaga seotud mõistete paremaks väljendamiseks eesti keeles, tulemused. Sobivaid vasteid otsiti 11 mõistele, lisaks võisid osalejad esitada vasteid ka oma pakutud mõistele. Vastukaja oli elav. Võistlusel osales 593 inimest 2123 sõnaettepanekuga.
2. detsembril kuulutati välja võistluse tulemused. Sõnause üldvõitjaks tunnistati taristu. Mida see sõna, mis põriseb nagu mootorratas, tähendab ja mida tähendavad averus, avaõiguslik, juhind, kestlik, peavoolustamine, teisestamine, toimeabi, toimija, vabasektor, kärgpere, tundetaip, penipaun, saate teada, kui soetate ajakirja.
Lisaks saate lugeda Johannes Aaviku 130. juubelikonverentsi teese. Siiri Randmaa kirjutist kirjanik „Ain Kaalepi sõnaloomest ja tõlkimisest.”. A. Kaalep on tänavune F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Külliki Kask on koostanud Eesti Keele Kaitse Ühingu kroonika ehk ülevaate aasta jooksul kordasaadetust. Ja B. G. Forseliuse Seltsi esimehe Madis Linnamägi artiklitest saame teada, mida kujutab endast medal „Suur Kuldtukat” ja miks ning kellele seda omistatakse ja mille puhul on loodud medal „Wastne Testament 1686”.
Ainuüksi see väljaanne iseenesest peaks andma vastuse küsimusele kas eesti keel on intelligendi keel? Kannab välja küll.
Margit-Mariann Koppel