Novembri keskpaigas toimus Brüsselis elurikkuse kahepäevane arupidamine, kus osales üle kahesaja inimese enam kui kolmekümnest riigist üle kogu maailma. Arutelu kokkukutsujaks oli Belgia Bioplatvorm eesotsas Belgia teadusministri Sabine Laruelle’ga, kes ütles ka avasõnad arutelule.
Euroopa Liit seadis kaheksa aastat tagasi ambitsioonikaks eesmärgiks peatada elurikkuse taandumine aastaks 2010. Kahjuks ei suudetud seda saavutada. Seekordse arupidamise sihiks oligi leida elujaatavaid nägemisi, kuidas siiski pöörata elurikkuse kadumine vastupidiseks.
Põnev oli jälgida kahekümnes laudkonnas samaaegselt tekkivaid mõtteid, mis arvutite kaudu jõudsid asjatundjate laudkonda, kus neid mõjusamaks edasi ja ümber püüti sõnastada. Samas tõi see protsess kaasa ka esimese pettumuse – uute mõtete ja lähenemisviiside tekitamisel kippusid eriti uudsed mõtted takerduma nii laudkonnas istuva mõtete arvutissekirjutaja kui ka asjatundjate paneelis istujate arusaamisvõime teha. Tulemuseks oli tihtipeale uudsete mõtete tasalülitamine varem teada-tuntud tavamõteteks.
Näiteks pakuti meie laudkonnas välja mõte, et militaarvaldkonnas tehtud leiutused antaks hiljemalt viie aasta möödumisel tsiviilkasutusse. On ju paljud väärt leiutised nagu Internet, mikrolaineahi ja mitmed muud algselt pärit militaarvallast. Paraku takerdus mõte juba meie laudkonnas ning tõi peagi meie laua juurde asjatundjate laudkonnast hämmeldunud sõnastaja, kes küsis, kas me tõesti tahame närvigaasi anda koolilaste käsutusse.
Teine takerdumine ilmnes seoses sellega, et meiega kaasas oli meie äsja kuueseks saanud tütar Aotäht. Mitmedki korraldajad tunnistasid, et neid tabas hetkeks õudus: Laps konverentsiruumis! Aotäht ei lasknud end sellest suurt segada – ta joonistas kodu, südameid, lilli, liblikaid, kalu ja vette loojuvat suur punast päikest. Paljud fotograafid olid ta tegevusest vaimustuses, fotoaparaadid aina plõksusid ümber. Vaheajal tulid mitmed osalejad meie juurde ja tunnistasid, et oleksid pidanud ka omad lapsed kaasa võtma.
Siit ka mõte – kui tahame elujaatavalt vaadata elurikkuse kasvamise poole, siis peame kõigepealt võtma kaasa lapsed, need, kes selles elurikkamas tulevikus elama hakkavad. Küllap on üks põhjusi, miks elurikkus on taandumas just selles, et me ei võta kaasa lapsi, kes ometi on ju palju elurikkamad kui meie, täiskasvanud.
Maarahva tavapärases olemises, nii nagu teistegi põlisrahvaste juures suhtuti lastesse ja nende otsustusõigusesse täie lugupidamisega. Saamidel on juba mõneaastastel lastel omad põhjapõdrad, kelle saatuse üle vaid nemad ise otsustavad. Laste otsustus- ja omandiõigus kasvatab neis vastutustunnet. Vaid taoline kogukond suudab toime tulla sellega, et sajandeid kasutuses olnud puisniidul loendatakse rekordarv taimeliike ühe pindalaühiku kohta, nii nagu Läänemaal Laelatu puisniidul.
Meie rahva põlisväärtused ja olemisviisid on suutnud elurikkust suurendada meid ümbritsevas maastikus. See on see pärimuslik vaimuvara, mille kohta jakob Hurt ütles, et kui me ei ole suured arvult, siis saame olla suured vaimult. Sedasama vaimu peame kandma, võttes kaasa lapsi rahvusvahelistele kogunemistele, hoides ning hoolides elust meie kodude ümber ning väekates pühapaikades.
Autor: Mikk Sarv