Aivar Ruukel (fotol) on see julge Soomaa mees, kes Eesti ökoturismi ühenduse esimehena võttis julguse korraldada Euroopa esimene ökoturismi konverents Eestis. Konverentsi ametlik osa lõppes eile õhtul, kuid juba enne konverentsi oli õhus tunda, et kokku tulnud inimesed on valmis ka edaspidi koostööd tegema. Aivar Ruukelit intervjueeris Pärnu konverentsil Elina Kononenko.
Mida ökoturism endast õieti kujutab?
Erinevaid mõisteid on palju ja need varieeruvad. Ökoturism on ikkagi vastandamine või alternatiivi otsimine massiturismile. 20-25 aastat tagasi algas turismi negatiivsetele mõjudele alternatiivi otsimine ja sealt on pärit ökoturism, säästev turism, vastutustundlik reisimine, roheline reisimine, kohalik reisimine jne. Ökoturism ei ole mitte niivõrd toode, vaid mingisugune lähenemisviis, idee, filosoofia. Ökoturismiga peaks kaasnema positiivne majanduslik mõju piirkonnas. Ja muidugi loodussõbralikkus ka. Hardcore-ökoturism näiteks on just niisugune, kus looduskaitset toetatakse. Igasugune inimese loodusesse toomine omab ju positiivset mõju. Mida rohkem sa mingist asjast teada, seda rohkem sa sellest oskad hoolida.
Öko- ehk mahepõllumajandus on väga kergesti mõistetav termin. Kas ma saan õigesti aru, et ökoturism on midagi märksa laiemat?
Põllumajandusel on palju lihtsam ja konkreetsem panna teatud kriteeriumeid. Turism on hästi mittemateriaalne fenomen. Turismitoode on elamus. Põhiline raha on transpordis, majutuses, toitlustuses ja võib-olla veel ka suveniirinduses-poodlemises – see moodustab ligi 95 protsenti turismi käibest -, aga keegi ei reisi sellepärast, et kuskil magada või et teatud spetsiifilise rongi või bussiga sõita, vaid nad reisivad teatud eesmärkidel, milleks on loodus- või kultuurielamused. Võimalused ja väljakutsed on selles, kuidas loodus- ja kultuuripärandit mitte lörtsida, vaid nende säilimist toetada. Mahepõllumajandusel on ökoturismiga muidugi selline sarnasus, et tarbijad on samad, see tähendab, et kliendikeskselt on nad võrreldavad.
Kas seda turisti, kes sõidab kohale lennukiga, mis on kõige suurem saastaja maailmas, saab nimetada ökoturistiks?
Kui küsida seda kasvõi konverentsi delegaatide käest, siis leiabki, et pooled ütlevad nii, teised naa. Ökoturisti definitsioone on väga palju. Mina isiklikult ütleks niimoodi, et transpordiviis ei ole ökoturismi kontseptsioonis väga oluline aspekt. Pigem on oluline sihtkohas toimuv.
Samas on selge see, et kõige suurema CO2 jalajälje tekitab lendamine. Üks ökoturismi eestvedavaid maid on Austraalia, kus on aastaid tegutsenud sertifitseeritud ökoturismi ettevõtted, kuid samas enamik sõidab Austraaliasse lennukiga. Endiselt on lennuk paramatatu liiklusvahend ka paljudele, kes Eestisse tulevad, kuni meil ei teki rongiliiklust näiteks otse Berliini.
Ökoturism on pigem looduse ja kultuuri jätkusuutlik kasutamine. Ja muidugi on oluline just see kohalik mõju – majutuse ja toitlustuse pealt peaksid ökoturismis teenima ikka kohalikud.
Kas sind võib pidada ökoturismi maaletoojaks?
Ma ise ei ole seda kindlasti toonud. Mul on olnud see õnn, et ma olen olnud siin Eestis kontaktisik. Ökoturism tuli Eestisse rahvusvahelise ökoturismi ühenduse omaaegselt juhatuse liikmelt rootslaselt Jan Wigstenilt. Tema tegi kohe esimesel õhtul selgeks, et Rootsilt meil ei ole väga palju õppida. See oli 17 aastat tagasi. Aga tema kogemused olid muudest maadest ja ta ise omas tollal juba Mongoolias ühe kohaliku perega ühisfirmat.
Tundub, et Eestis on soodne pinnas ökoturismi arendamiseks.
Jah. Ühelt poolt meil on olemas võimalused looduse ja kultuuriväärtuste näol. Meil on kujunenud suur hulk ettevõtjaid, kes võiksid programme ja tooteid teha. Ka koostöö on ettevõtjate, looduskaitsjate, turismiametnike ja kohalike omavalitsuste vahel mitmekesine, ilma selleta edukat ökoturismi ei tee. On võimatu, et üks ettevõte, kes ei oma loodus- ja kultuuripärandit, saaks seda korraldada vastutustundlikul moel.
Seega igasugused riigiametid, keskkonnaamet, omavalitsused jne peavad igati abiks olema ökoturismi edendamisel?
Äärmiselt vajalik, et nendega on ühine arusaam, mida ja kuidas me tahame teha ja mis tingimustel mingid asjad teoks saavad. Ökoturismi tulemus ei saa olla parem kui visioonid ja plaanid ning neist lähtuv tegevus.
Kuivõrd keeruline oli saada Euroopa ökoturismi konverentsi Eestisse?
Konverents toimus esimest korda. Varem pole sellist olnud. Paljud osalejad ütlesid, et kindlasti peaks saama sellest traditsioon. Väga suur võimalus on, et järgmine konverents on Norras, aga see võib ka Rumeenias olla. Eks näis. Väga lihtne oli konverentsi Eestisse saada. Kui see mõte tuli Eesti ökoturismi ühenduse väikses pundis, läksime oma mõttega rahvusvahelise ökoturismi ühenduse juurde, nemad ütlesid, et väga hea mõte. See oli pind, millelt sai rääkida EASi turismiarenduskeskusega, kes seda üritust toetas. On tore, et EAS toetas peale materiaalse ka põhimõtteliselt ja sisuliselt.
Millist ökoturismiteenust ise pakud?
Meil on Soomaal minu firmal OÜl Karuskose PAN-pargi sertifikaat, see on üks ökoturismi paljudest sertifikaatidest. Meie põhilised matkad on kanuudega jõel, rabamatkad, talvel ka tõukekelkudega mööda jõejääd ja suuskadega rabamaastikul, samuti räätsamatkad.
Kas ökoturism võimaldab pere ära toita?
See on pere äraelamiseviis, suurt firmat selle baasilt üles ei ehita. Nagu turismitegevus ikka maal. Minu fookus ei ole kunagi olnud majutuse pakkumine, vaid pigem tegevuste pakkumine looduses. See on see, mida mulle meeldib kõige rohkem teha.