Anti Allas,
Võrumaa arendusjuht
Viimastel aastakümnetel oleme märganud tee-ehituses tohutut arengut, ent uue tee ja liiklejate elude kaitsmise seostest ei ole palju räägitud. Järjekordset kurba liiklusuudist lugedes tundub pigem vastupidi.
Eestis osatakse ehitada juba päris siledaid teid ning mustkatte on saanud paljud needki teelõigud, mida ei oleks julgenud isegi loota. Tööpuudust tee-ehituses ei paista, jätkuks vaid raha, sest paljud inimesed peavad endiselt läbima oma kodust kümneid kilomeetreid tolmavaid ja aukus kruusateid, enne kui vähegi siledamale teele pääsevad.
Igapäevase autokasutajana jälgin ja võrdlen huviga, kas ja kuidas uued siledamad teed liiklejate elusid kaitsevad. Meedias ei kuule just sageli mõttevahetust teemal – vallatud kurvid, ohtlikud sirged.
Võtame näiteks need üksikud sirged teelõigud, kus piirkiirus oli tänavu suvel tõstetud 100 või 110 kilomeetrise tunnikiiruseni. Kellele meist ei meeldiks sõita kiiresti, kuid siin peitub mitu ’aga’, eriti väikeste lastega pimedal ajal sellistel teelõikudel sõites. Mina palusin pimedal teel ausalt öeldes mitu korda vaikselt Jumalat, et mõni loom teekraavist teele ei tormaks – ei taha mõeldagi, mis juhtub, kui põrgata sellisel kiirusel ootamatul kokku põdraga.
Kindlasti ei ole piirkiirus kohustuslik. Kui sinust aga ülejäänud autod kiirusega 110-120 km/h mööda lendavad nagu postist, pole ühe liikleja madalamast kiirusest midagi kasu. Eriti, kui peakse kokkupõrge juhtuma vahetult minu kui aeglasema liikleja ees. Siit ka küsimus kiirusmärkide paigaldajatele – kas pimedal ajal on sellised kiirused ikka põhjendatud neil teelõikudel, kus puuduvad loomatõkkeaiad, ja kui kaua saab loota vaid palvetamisele?
Madalama klassi maanteede puhul olen aga imestusega tähele pannud, et kuigi teeremondi käigus nähakse suurt vaeva teekoridori laiemaks raiumisega, jäetakse ohtlikud lõigud tihti tähistamata. Kas siis piirkiiruse alandamisega või lähenevale võimalikule ohule tähelepanu juhtimisega. Võrumaa käänulistel teedel võib selliseid lõike leida kõikjalt, kus käänaku taga pärast langust on 100 meetri pärast ristumine kahe intensiivselt kasutatava kõrvalteega.
Olin lõppenud suvel sellise olukorra tunnistajaks, kus peateel liikuva haagisega täislastis kruusaveoki pidurid suutsid vaid krigiseda sel ajal, kui ta märkas kõrvalteelt peateele keeravat autot. Veoki kiirus oli seega lubatud 80-90km/h kanti. Kokkupõrge jäi sündimata vaid kõrvalteelt peateele keeranud auto kraavist varju otsimise tõttu. Olukorda kõrvalt nähes tekkis ahastus ja küsimus, et kas nii peabki olema – kauboiliiklus – pääsed, vaid tänu osavusele ja õnnele?
Vastuse sain peagi, kui liikusin suvel mööda väiksemaid teid Soomes Turust mööda mere äärt Helsingi suunas. Parimaks näiteks võib tuua Hanko-Helsingi lõigu, kus teeolud võimaldaksid meie mõistes kiirust vähemalt 110 km/h, kuid ometi tuleb suurema osa teest läbida maksimaalse piirkiirusega 80 km/h. Põhjuseks on ohutus ja veelkord ohutus. Kiirused on põhjanaabrite juures alla võetud igas vähegi ohtlikumas lõigus, olgu selleks ristumine kõrvalteega või miski muu. Jah tõesti, sõita oli seal päris tüütu, ent kui vähemalt üks elu saab tänu sellele säästetud, ei ole kindlasti põhjust kurta.
Soovitaks ka meie maanteeameti ametnikel ja teede projekteerijatel suvelõpu reisina Muumimaal ära käia ja vähemalt tagasiteel lasta oma Subarute kummidel Soome kõrvalteid silitada. Äkki tekib mõtlemisainet!?