Arved Breidaks,
ajakirjanik
Puskar on vastuoluline jook, mida sõltuvalt seltskonnast peetakse kultuurikandjaks, odavaks peatäieks või kuriteo asitõendiks. Mida hakata peale selle põrandaaluse joogiga, mis olemuselt on sama, mis Itaalia grappa või Briti saartel aetav viski?
Mu isa ajas puskarit suhkrupeedist. See oli paarkümmend aastat tagasi, mil teatud teenuste eest tasumisel oli pudel viina tugevam valuuta, kui rubla, aga rublade eest poest viina eriti ei saanud. Lõbuotsiva nolgina valasin verandas seisnud suurest klaaspudelist endale ja pinginaabrile koolipeo tarbeks paaril korral ühe õllepudelitäie, millest piisas, et kaks gümnasisti disko lõpuks enam kuigi hästi püsti ei seisnud.
Varasemast ajast tean, et puskariga peeti 1988. aastal maha venna pulm, sest riigiviina ei olnud nii suure peo jaoks vajalikus koguses võimalik poest osta – NSV Liidus oli parajasti käimas karskuskampaania. Mäletan isa juttu, et pulm võttis õige hoo üles alles pärast „metsakohina“ väljatoomist, sest vähene riigiviin, mis alguses lauale kanti, kadus pitsidest olulisi tagajärgi jätmata.
Hiljem olen kümne euro eest ostnud liitri puskarit ühelt Kosovo serblaselt, kelle slivovitšist ehk ploomiviinast mul halbu mälestusi pole. Mingi eriline saavutus too jook muidugi kah ei olnud.
Minu mälestustes on puskari ajamine ja selle althõlma kaubandus seotud mingisuguse segase ajaga, mil ühel või teisel põhjusel ei ole riiklikult tunnustatud ja maksustatud kange alkohoolne jook olnud inimestele piisaval määral kättesaadav. Olgu põhjuseks siis riiklik keelupoliitika, üldine vaesus või sõjajärgne segadus.
Ometi pole puskarit aetud ainult loetletud põhjustel. Setu kultuuris on hansal ehk rukkiviinal oma kindel koht ning proovigu keegi sealseid hansameistrid puskariajajateks kutsuda. Solvuvad. Sest hansat saab ajada ainult rukkist, kuid puskarit ka suhkrupeedist, kartulist, moosist ja millest iganes seda on tehtud ja tehakse.
Milline puskar on õige puskar
Nii põrkame kodusel teel kange alkoholi valmistamise legaliseerimise teel esimese küsimärgi otsa: kui lubada, siis mida konkreetselt. Kas kange alkoholi väikekäitleja võib oma jooki keeta käepärastest ainetest või kehtestatakse Eestis selles osas mingi standard? Või jääme lootma, et turg paneb ise asja paika?
Arvan, et Eesti kaupluste viinaletid on juba praegu piisavas koguses varustatud odava ja vähekvaliteetse viinaga, mistõttu poleks seaduseandjal mõtet hoogustada ega soodustada saasttoodete lisandumist. Isegi kui tervisekaitse nad joodavaks aineks peaks tunnistama.
Oleks mõistlik, kui seadusemuudatus aitaks Eesti joomakultuuri parandada, mitte vastupidi. Seepärast võiksime võtta aluseks teadmise, et õige Eesti viin valmib rukkist, kandku ta siis vodka, hansa, metsakohina või mingit teist nime ning olgu ta valmistatud kas suures vabrikus või väikses viinaköögis.
Kui hästi järele mõelda, siis võiksid tänased hansameistrid oma tootmise juba hommepäev püsti panna, sest kange alkoholi tootmisel ega turustamisel pole Eestis riiklikku monopoli. Põhimõtteliselt on igal tänasel hansaajajal võimalik oma kaupa ka legaalsel teel valmistada ja turustada ning mingit seadusemuudatust poleks vaja. Sellist seadust, mis keelab Eestis uute tunnustatud viinavabrikute asutamise, pole.
Miks seda ei tehta, on lihtne majanduslik arvestus, mis ütleb, et väikestes kogustes tootmine on kallis ja kui kuskilt pole võtta ka miljoneid kroone turustuskampaaniateks, on täna uue viinatootmisega alustamine sama tark tegu kui viina tasuta jagamine.
Puskar pole odav jook
Mida saaks valitsus ja Riigikogu teha selleks, et inimestel oleks võimalik kodustes tingimustes kanget alkoholi ohutult valmistada ja seda ka müüa? Eeldusel, et parlament üldse tahab selle heaks midagi teha, saab ta kehtestada ohutusreeglid nii tootmisprotsessile kui ka tootele enesele. Ja rohkem tegelikult mitte midagi, kui ta ei taha minna vastuollu võrdse kohtlemise reeglitega.
Aktsiisivabastusi ega muid maksusoodustusi pole väiketootjatel mõtet oodata, sest kodust viinaajamist, olgu sellel kuitahes sügavad juured Eesti rahvakultuuris, valitsus tegema ilmselt ei hakka.
See tähendab, et kodus aetud viina omahind kujuneb üsna soolaseks ning konkureerima hakkaks ta mitte Laua Viina, vaid Absolutiga. Aga kes ostab Absoluti, mis teinekord võib maitseda nagu Laua Viin?
Seetõttu puudub mul usk, et nähtavas tulevikus suudaks Setumaal, Võrumaal või kus tahes Eestis mõni talu hakata kasumiga kohalikku viina tootma. Kõne alla võib küll tulla eksklusiivse joogi valmistamine turismitaludele, kuid ma ei usu, et legaliseerimise järel hakataks turismitaludes massiliselt omatehtud, seaduslikku viina ajama, sest see poleks rentaabel.
Kes on käinud Võrumaal Tiit Niilo Nopri talumeiereis, kujutab ette, mida tähendab koduse, kasumile orienteeritud piimatööstuse rajamine. Kodune viinatootmine ei saa samuti käia roostes torudega kuskil lauda taga, vaid see vajab investeeringuid, mille kogumaksumus küünib ilmselt miljonitesse.
Kokkuvõttes võib ju kuskil mõni väike ja hooajaline viinaköök isegi tööd alustada, kuid äriideena pole puskariajamine mu meelest kuigi tasuv.
Hoiame ühiskondlikku kokkulepet
Pigem tuleks mõelda sellele, kas kodusele viinakeetmisele seadusliku õiguse andmisega ei lörtsita ära traditsiooni, mis sellest, et ebaseaduslikku?
Nõustun siseminister Marko Pomerantsiga, kelle hinnangul on puskar seotud salapäraga, mis selle joogi seadustamisega kaob. Hansa saab viinaks, nagu iga teinegi.
Kohalikel konstaablitel on praegugi suurepäraselt teada, kes kodus viina ajavad, nagu seegi, et tegemist pole mingit viisi äri, vaid meeste meelelahutuse ja hobiga, mille vilju prouadki meeleldi maitsevad.
Nendelt meestelt tünnide-torude äravõtmisega teeks politsei enda mainele kohaliku kogukonna silmis rohkem kahju, kui oleks seaduse punktuaalsest täitmisest tõusev kasu. Võimalik, et politsei ja viinameistrite vahel kehtib kirjutamata reegel, et kes ahneks ei lähe, sel lastakse oma hobiga rahulikult tegeleda.
Ennustan, et kui kodusest viinakeetmisest saab legaalne ja kontrollitud äri, suureneb ka politsei kontroll, sest need, kes oma sellealase tegevuse legaliseerivad ja maksavad riigile vajalikud maksud, soovivad ausat konkurentsi ehk siis maksuvabade, jätkuvalt põrandaaluste köökide sulgemist.
Hirm, et arhailine viinaajamise oskus küladest ära kaob, kui seda tegevust ei seadustata, on minu meelest liialdatud. Ei kao ta kuhugi, sest viin on Eesti joomakultuuri lahutamatu osa, nagu šotlastel, iirlastel on viski, prantslastel konjak ja brändi, itaallastel grappa, grusiinidel tšatša jne.
Eesti viinavabrikutel läheb hästi sellepärast, et meie alkoholikultuur põhineb viinal. Eestlane on põlvest põlve joonud valget viina, meie kirjandusest leiab selle tarvitamise kirjeldusi poognate kaupa. Ja alati leidub neid, keda ei rahulda riiklikult tagatud kvaliteet, vaid kes soovivad ise näha, kuidas tuline vesi torust anumasse tilgub.
Mul on tunne, et puskariajamise seadustamisega lõhutakse midagi ära. Kavala näoga peremehest, kes täna teile teadmata päritolu krõbeda pitsitäie valab, saab harilik viinamüüja, kelle söögitoa seinal ripub vastav sertifikaat. Setu hansast tehakse kontrollitud kvaliteediga euroviin, mida halvemal juhul hakkab sissetoodud piiritusest villima mõni tänane tootja. Võib-olla võiks Eestis mõni asi jääda seadusega reguleerimata, eriti, kui elu ise on selle juba ära reguleerinud.
Vaata ka breidaks.wordpress.com