Tänavu 4. jaanuaril möödub 210 aastat rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille sünnist.
[pullquote]Punktkiri jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi viimasel veerandil[/pullquote]Braille kiri ehk punktkiri koosneb reljeefsetest punktikombinatsioonidest, mida loetakse sõrmedega. Kombinatsioonide aluseks on nn. kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon.
Punktkiri jõudis pimedate eestlasteni ülemöödunud sajandi viimasel veerandil. Aastakümneid vaid üsna vähe muutunud Braille kirja arendamisele aitas oluliselt kaasa arvutitehnoloogia kasutuselevõtmine. Punktkirjamärgid ja nende kasutamise reeglid on kirjas 2012. aastal Eesti Keele Sihtasutuse väljaandel ilmunud “Eesti punktkirja käsiraamatus“.
Kõige usinamad punktkirjakasutajad on kirja Tartu Emajõe Koolis või Tallinna Heleni Koolis selgeks õppinud pimedad lapsed. Kui koolid lõpetatud, siis punktkirja kasutamine ja punktkirjas raamatute lugemine paraku vähenevad – arvutite ekraanilugemistarkvara ja heliraamatud võimaldavad info kiirema ning ulatuslikuma kättesaadavuse.
Eesti suurim punktkirjas raamatute valmistaja ja laenutaja on Tallinnas asuv Eesti Hoiuraamatukogu osakonnana tegutsev Eesti Pimedate Raamatukogu. Laenutuses on üle 900 nimetuse punktkirjas raamatuid. Viimastel aastatel on valmistatud punktkirjas põhiliselt lasteraamatuid, aga ka mitmeid romaane täiskasvanutele.
“tavakirjas 159-leheküljeline, punktkirjas aga 225-leheküljelisena kahes köites, mis kaaluvad kokku 1450 grammi
Mullu trükiti peamiselt õpilaste soovil punktkirja Sergei Aksakovi muinasjutt „Tulipunane lilleke“, Gianni Rodari „Cipollino seiklused“, René Goscinny „Väikese Nicolas’“ sarja kaks raamatut, Kätlin Vainola „Metsaelu aabits“, Mika Keräneni „Fantoomrattur“ ja Ruvim Fraermani „Metsik koer Dingo, ehk, Jutustus esimesest armastusest“. Veel valmisid punktkirjas Aleksandr Puškini poeem „Jevgeni Onegin“ ja Sophoklese värsstragöödia „Kuningas Oidipus“. Punktkirjas raamatute lugejatele annab mõtisklemiseks ainet eelmisel aastal trükitud Hermann Hesse romaan „Siddhartha“, reisihuvilistele pakub lugemisrõõmu Olev Remsu reisikiri „Liiviküla, ehk, Lifljandia“ ning analüüsijatele võrdlusmaterjali ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraport.
Punktkirjas raamatute paber on paks, lehed suured ja köited seetõttu kogukad. Näiteks on Mika Keräneni „Fantoomrattur“ tavakirjas 159-leheküljeline, punktkirjas aga 225-leheküljelisena kahes köites, mis kaaluvad kokku 1450 grammi.
Kuigi punktkirjakasutajaid ei ole palju, on vaja seda kirja edasi arendada. Üks arendamist vajav suund on punktnoodikiri. Tartu Emajõe Kooli eestvedamisel on kavas koostada Eesti esimene pimedate noodiaabits. See peaks valmima nii tava- kui ka punktkirjas ja võimaldama nägijaist õpetajatel pimedatele lastele noodikirja õpetada ning pimedail huvilistel seda ka üksinda õppida.
Maailma Pimedate Liit võttis 2000. aastal Melbourne’is toimunud täiskogul vastu Louis Braille sünnikuupäeva ülemaailmseks punktkirjapäevaks kinnitanud resolutsiooni. Esimest korda märgiti ülemaailmset punktkirjapäeva 2001. aasta 4. jaanuaril. Eestis tehti seda Eesti Pimedate Raamatukogu eestvõttel esmakordselt kolm aastat hiljem, 2004. aastal.
Tänavu 4. jaanuaril tunnustab Eesti Pimedate Liit tänukirjadega neid, kes on andnud suure panuse punktkirjas raamatute väljaandmisel.
Priit Kasepalu
Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht