Möödunud nädalavahetusel oli Vana-Vigalas mitmeid üritusi: folkloorilaagri lõpetamine, üha kasvava ja areneva Poti laada külastamine ja kolmandana toimus MTÜ Jätkusuutlik Vana-Vigala projektikoolitus. Viimasest tahaks lähemalt rääkida.
Projekt kannab nime „Rohelisem elu Vana-Vigalas“. Esinema oli külla kutsutud loodusemees, rännumees ja kirjamees Hendrik Relve. Keskkonnateadlikkuse õppepäevale oli kogunenud 29 huvilist. Teame, praegune asjade maailm viib meid kaugemale loodusest. Oleks kena, kui meil oleks lähedasem suhe nii loodusega kui ka lähedaste inimestega. Samas teame, et kui inimesel oleksid juured, need juurduksid Vigala viljakasse pinnasse. Kuuleb väljendeid: otsitakse oma juuri, lahkutakse ei tea kuhu. Laululavaesisel kõrgendikul kasvab pärnade grupp (10 tk) – nad ei ole sinna istutatud, vaid kasvanud kännuvõrsetest. Võib öelda, et juur on kordi vanem.
Mõisapark võtab enda alla 17 hektarit ja hirvepark 72 hektarit. Pargi põhjapiiril kulgeb näljamüür, väljaspool müüri asetseb tammepark, kuhu alustati puude istutamist 1983. a. Pargis oli esimene peatus toominga juures, mida saab määrata kinnisilmi. Toominga hais on vastik – vanakurat olla käinud asjal. Hobune ei pidavat toomingaoksaga heina sööma. Kodus saab toomingaoksa maasse panekul mutte peletada.
Üks peatus järgnes teisele, küll hõbehaava, jalaka, künnapuu, pärna, tammede, lehiste juures. Võrdlesime jalaka- ja künnapuulehti. Nägime puul väävliseent, mis on väga kiire lagundaja. Vaatlesime pärnasid. Pärn annab suvele meeldivat aroomi. Relve arvates pidavat eriliselt pühakoht olema kalmistuväravast vasakule jääv ala.
Vahepeal hakkas sadama, seda peeti Eesti oludes päris loomulikuks, kui võrrelda Lõuna-Euroopas valitsevat neljakümnekraadise palavusega. Edasine teekond viis hirveparki, mida Relve oli külastanud 1967. aastal pärast augustikuutormi. 1795. a hirveparki istutatud vene ja euroopa lehised on ühed vanimad metsakultuurid. Kivi-Vigala ja Teenuse poolt suunduvad mõisasüdamesse lehisealleed.
Hirvepargis võtsid meid vastu sihvakad sanglepad, mis olevat mööbli valmistamisel vaese mehe mahagon. Pikniku käigus oli võimalik vestelda, küsida üht-teist looduse kohta. Hirvepargi loodusretkega määrati lehise kõrguseks 32,5 meetrit (Eesti kõrgem on Põlvamaa kuusk 48,6 meetrit) ja pärna ümbermõõduks 4,54 m (võib-olla on see hirvepargi jämedaim puu, jämedaim piirkonnas on Kivi-Vigalas paisu kaldal kasvav saar).
Kui tahame inimpõlvi kestvaks puuks midagi kasvama panna, võib valida ebatsuuga. Saime teada, miks pihlakas kasvab nähtaval kohal: sest linnud tahavad seal puhata. Retke sisukad, näidetega tunnid möödusid märkamatult. Tänati Hendrik Relvet meid Vigala puude juurde viimast. Siia suurepärasesse looduskeskkonda tasub alati tulla.
Relve sõnas kokkuvõtvalt: Vana-Vigala on suurte puude erakordne kasvupaik. Mõisapargis leidub mitmeid lehtpuuliike, mis üllatavad oma jämeduse ja kõrgusega. Kuid kõikidest puudest tähelepanuväärseimad on lehised. Hirvepark on kogu Eesti metsandusloo seisukohalt märgiline koht, sest siia rajati teadaolevalt esimene lehisekultuur Eestis üldse. Mõned tol ajal istutatud võimsad lehised on hirvepargis tänini alles. Ka mõisapargis leidub lehisehiidusid, millesarnaseid ei kohta mitte kusagil mujal Eestis. Rohkem peaks hindama ja tutvustama esivanemate loodut, olgem osalised oma pärandkultuuris.
Huvitava päeva organiseerisid Maie Üürike ja Helbe Kliss.
Retke tegi kaasa Jaan Viska