Jaan Viska
Külalisteks olid Kivi-Vigala raamatukogus Vigala aukodanikud Kaie Bergmann ja Jaak Uibu. Tuuline, tuisune talveilm tõi kodudest välja inimesed, kellel oli huvi oma kodukandi inimeste tegemiste vastu.
Jaak Uibu töid tutvustasime kohalikus ajalehes varem. Haridusseminari asutajaliikmena alustas ta rahvatervisega, eelkõige statistikaga, st numbrite levitamisega. Mis on rahvastiku tervise tähtsam näitaja: ikkagi sündivus. Paljude entusiasmi täis aastate jooksul on tehtud sadu ettepanekuid ilma vastuseid saamata. Raamat „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ sai valmis enne president Ilvese ametist lahkumist. Raamatuesitlus riigikogus läks korda, sellele aitas kaasa Rein Ratas, kelle algatusel loodi Eesti rahvastiku toetusrühm. Komisjoni tööd juhib Siret Kotka.
10. veebruaril oli Toompea Haridusseminari liikmete kohtumine peaminister Jüri Ratasega, kes tunneb enamikku komisjoni staažikatest liikmetest. Jätkub rahvastiku kahanemisetrend: mõni märkab, teine mitte, kolmanda silmaring piirdub kitsa valdkonnaga. Paljud on käega löönud sellele probleemile. Samas on kuulus majandusteadlane J.M. Keynes seostanud madalat sündimust majanduslangusega. Demograafia on ikkagi majanduskasvu mootor. Rahvastiku probleemkomisjon on eelkõige põhiseaduse preambula paremaks täitmiseks.
Avo-Rein Tereping väidab, et rahvastiku küsimused on juhitavad, kui nendega süsteemselt tegeleda. Kokkuvõttena kohtumiselt peaministriga saab öelda: kui suudetakse luua üldrahvalik probleemide kajastamine ning meetmete väljatöötamine, liiguvad asjad paremas suunas. Juba president A. Rüütel avaldas 2002. a rahvastiku prognoosi. Rahvastiku kidumine on üsna nähtav. Siinjuures avaldas Jaak Uibu mõtte, kui raske on tegutseda missioonist.
Lauavestluses jõudsime praeguse haldusreformi juurde, mille korralduses on palju segast. J. Uibu ütles, et oli pöördunud järjekordse arupärimisega selles küsimuses. Vestlusringis kaldus jutt varasemale Vigalale, kus külades elas inimesi, peredes oli palju lapsi, koolidesse jätkus õpilasi, ilmselt oldi aktiivsemad kohalikus elus. Geomeedia juhi R. Noorkõivu arvates on probleem nüüd selles, et juhtidel tuleb senisest mugavustsoonist välja astuda ning mõelda, kuidas väheneva ja vananeva rahvastikuga toime tulla. Kokkuvõttena J. Uibu poolt öelduna võib öelda, et kõikjal ei saa nõuda vabatahtlikkust, pigem enam nõuda vastutust oma ametikohtadel.
Esimene pool kohtumiselt oli tõsist laadi ja toetus erinevatele autoritele. Teine pool kohtumisest algas Kaie Bergmanni poolt teadaandmisega, et alles tuli ta haiglast , tahaks, et tuba oleks soe ja söödavat laual. Kuid ikkagi oli Bergmann kuulajate ees. Lühikese ajaga on valminud tal videviku lugudena kaks raamatut: „Ära veni, vanaema!“ ja „Vesi minu veskile“. Raamatute kirjutamise juures pidas oluliseks pealkirja olemasolu. Jutustuse „Minu arrrmas , kalllis“ pealkiri sündis ühe meesnäitleja poolt väljaöelduna. Viimati nimetatud jutustus pidi ilmuma teises raamatus, praeguseks lahkunud abikaasaga olid seal omad seosed, sest kooselu sisaldab austust möödunu vastu just tema mälestustes.
Üldiselt Kaie ütleb, kirjutamine on talle kerge tegevus, teisalt suudab arvuti taga mõtteid mujal hoida. Tähtis on inimesele sünnipaik ja kool, kus ta õppis. Kaiel on nendeks kohtadeks Paldiski ja Vasalemma. Ennast peab küll jonnijaks, aga ikkagi hea kasvatus tuli vanemate heast kooselust, peres loeti palju, tehti muusikat, lauldi, jõuti käia teatris, kinos ja mujalgi. Nagu varaem on Jaak Uibo rõhutanud, teeb maatöö meist inimese, seda kinnitab ka Kaie.
Oma kirjutise kohta ütleb Kaie: „Vesi mu veskile“ on täielik väljamõeldis. Koduloole toetudes pole tal tekkinud tahtmist kooliaegu meenutada või kolhoosi tegemisi kirjeldada. Jäägu nendest asjadest kustumatud mälestused ajalukku. Siis ta veel kirjeldab kirjavahetust tundmatu noormehega. Elule vaatab tagasi: elati nii, et polnud igav päevad olid täis tegemist. Veel oli võimalus lugeda Juhan Nurme raamatust „Vana tare hõng“ teda puudutavat Beti lugu. Lõpetamisel ütles Kaie Bergmann, et kui oleks sobiv pealkiri, ehk kirjutaks, nüüd enam ei kavatse kirjutada. Saalis olijad said lähedasemaks Kaie Bergmanni teostega, saime teada, kuidas sünnivad lood.
Jääb tänada esinejaid ja loomulikult vastuvõtjaid raamatukogus Meeli Andrellerit ja Mai Sipelgat. Kindlasti on igati kohane soovida kohalikele kirjanikele reipust ja tervist nende päevadesse.
Tänuliku kuulaja rollis oli Jaan Viska, kes mõne sõnaga tutvustas Vängla küla tegemisi.