Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik
Hoiatuseks inimestele, kellel närv kergelt mustaks läheb: see on üks järjekordne kõiketeadjalikult ennasttäis aastalõpu kokkuvõttev kirjutis. Võiksin meie ajaarvamise järgsete aastate mahus seda teha, nii sisukas on aasta 2012 minu jaoks olnud, kuid katsun ennast piirata. See mõtteavaldus on rohkem ajendatud emotsioonidest ja noorusele omasest ikka ja jälle korduvast silmade avanemisest. Ma loodan, et lugejad seda sellisena ka võtavad: mitte arvamusartikli, vaid pigem tunnetusartiklina.
Paratamatult pean rääkima poliitikast ja ühiskonnast, kuigi hea meelega võtaksin ette ja teeksin mõne muretu kultuuriarvustuse. On olnud erakordne aasta. Kevadel olin entusiastlik ja avaldasin lootust, et rahvas tõuseb. Nüüd on unelev rahvas ärganud. Lõpuks jõudis rahulolematus punkti, kus otsustati massides meelt avaldada: kõrgkoolide reformimine, ACTA, õpetajate palgad, meditsiinitöötajate palgad ja nördimapanev poliitika on kõik meeletud motivaatorid olnud rahva aktiviseerumiseks.
Ma ei osalenud laulvas revolutsioonis, Balti ketis, Toompea kaitsmises jne, sündides alles 1992. aastal. Minu jaoks on erakordne ja esmakordne näha, et eestlane ei jaksa enam allaheitlik olla. Sugugi mitte kõigega ei pea nukralt leppima. Kuidas tehakse meeletuid pingutusi, et rahval oleks oma riigi silmis väärtus. Et kodanikuks olemine oleks väärtus, mida me tajume ja kasutame väärikalt, hoolimata sellest, kas me esindame ennast või teisi. Jah, ma ei karda neid mõtteid ikka ja jälle korrata ja ma ei häbene oma tohutut entusiasmi selle mahamaetud ja väljakaevatava Eesti potentsiaali osas.