Jõulumõtisklus
Lapsepõlvest mäletan jutustust pikalt vaikinud kirikukelladest, mis pidid hakkama uuesti helisema alles siis, kui keegi toob kuuse alla kõige suurema kingituse. Mitte keegi ei teadnud, kui suur peaks olema kõige suurem kingitus, sest sellest legend ei rääkinud.
Toodi seda ja teist, aga kellad vaikisid jätkuvas tardumuses. Siis hiilis arglikult, soovides märkamatuks jääda, keegi pisike poiss kuuse juurde. Ta poetas sinna tühise väärtusega, kuid ainsa, raha. Kae imet, äkki jahmatas kellade kõmin inimesi.
Härdaks tegev vagajutt on mälus sõnalise täpsuse poolest ähmastunud, aga selle mõtte salapärane võlu ergastub valgustatud jõulupuude säras ikka uuesti. Neil puhkudel kõnetab kogemus vaimu.
Asjade rohkus ei pruugi äratada hinges vaikinud helisid. Kummaline vastuolu veenab tõdemust, et piskus peituv rohkus võib olla suuremgi küllus, mis võngutab hinge helinaid ja külvab rõõmu kogu ilmamaale.
Hetkede toel
Härdaid hetki hoolsalt kokku loen,
et üksteise järel ritta laduda.
Tipitud mälestuste siiral toel
veendun, et lahkus ei saa kaduda.
Kauneist hetkist loon puule karra,
eeskujuna teistelegi siiralt see särab.
Kui ka see tuhmub, ära siiski karda,
pimedus vaid uut valgust ootav värav.
