Arnold vajutas arvuti klaviatuuril õiget nuppu, mille tulemusena üleslaaditud fotode töötlemine muutus hetkega oluliselt hõlpsamaks. Polnud sellest võimalusest teadlik. Veel vähem võisin aimata, et Arnoldist võiks kunagi ka nimetamisväärset kasu tõusta. Sai ta turvakodust oma hoole alla võetud ikka seepärast, et Merle oskas poisi nõnda meeldivaks rääkida.
Arnoldi asemel eelistasid Merle ja Edit teda poisiks kutsuda. Et poiss tegelikult veelgi meeldivamaks osutub, seda ei osanud enne silmast silma kohtumist oodata.
Kõige rohkem kõhkluseid tekitas Arnoldi vanus. Arvasin, et aastatega välja kujunenud harjumused ei pruugi kõiges meie perele vastuvõetavad olla ja nende muutmist ei pidanud võimalikuks. Õnneks osutus peamine kõhkluste tekitaja asjatuks, sest Arnold on sellisena nagu ta on, isegi väga vastuvõetav. Selget umbusku ja kahtlusi äratas siiski sünnitunnistusele kirjutatud sünnidaatum. Tema aastaid arvestades eeldasin, et poiss on juba poisikese tempudest välja kasvanud, maha rahunenud ja mängulust ununenud noorusradadele. Paraku vedas eelarvamus eksitusse. Olen rõõmsalt üllatunud, kui Arnold võtab nõuks keset päeva, sagedamini siiski pimeduse saabudes ei millestki lustima asuda. Kaltsuvaibad libisevad sel juhul hoobilt sinna, kus need ei peaks olema. Voodikate kerkib ja selle alla jääva tunneli lagi pöördub järgmisel hetkel pahupidi. Mõnemeetri kõrgune hüpe ahju otsa poleks mulle jõukohane, aga temale kergelt virgutav liigutus. Kardinapuu serval tapsimine ja selle lõpus ümberpööramine on tema jaoks lõbus kehaline harjutus.
Arnoldile on tähelepanu ilmselt väga tähtis. Või mille muuga seletada tema lennukat lendu põrandalt arvuti ekraani ja klaviatuuri vahelisele kitsale pinnale, mis üldjuhul kõiksugust kraami täis. Nende vahel ja peal turnimine, küliti libisemine ja lõpuks hiirematil hiirt hoidvat kätt enda koonu alla haarates näib talle pakkuvat erilist rahuldust. Kui ma kõige sellega lepin, jääb ta viivuks rahule ja ülima rahulolu märgiks tõmbab nurruvad registrid lõpuni välja. Aga enne seda on ta sõpruse kinnituseks korduvalt oma pea vastu minu laupa surunud ja tugevaid silitusi otsinud.
[pullquote]poiss ei ole veel kordagi sülle pugenud ja tema iseseisev olek on alati tugevalt häiritud, kui keegi üritab teda vähegi enda poole haarata[/pullquote]Arnold hindab inimeste lähedust ja tema usaldus ei tohiks kohtuda pettumusega. Võiks arvata, et talle meeldib inimeste lähedus sedavõrd, et eelistaks enamiku ajast süles istuda. Aga ei, poiss ei ole veel kordagi sülle pugenud ja tema iseseisev olek on alati tugevalt häiritud, kui keegi üritab teda vähegi enda poole haarata.
Mõne kuuga, mis poiss meiega harjuda saanud, on juba süvenenud arvatavalt üsna hea teineteise sõnatu mõistmine. Isegi väga hea! Siiski mitte kõiges. Tõsiseks katsumuseks kujunesid tohtri juurde minekud. Esimesel korral külastasime kliinikut vaktsiini saamiseks. Kerge nohu tõttu jäi see tegemata. Pärast kümmekond päeva tervistumist pidi vaevanõudva käigu uuesti käsile võtma. Ilma Merle abita jäänukski käik vist tegemata. Merlel on suured kogemused, minul puuduvad täielikult. Arnold muutus iseäralikult rahutuks juba siis, kui Merle helistas ja palus poisi autosõiduks ette valmistada. Moblat käest pannes oli ta juba kuhugile eemale pagenud ja hoidis võimalikult suurt distantsi.
Merle saabudes pidi nuputama, kuidas Arnoldiga hakkama saada. Seisin kahe toa vahel uksel. Poisil ei õnnestunud vasemalt ega paremalt ega kahe jala vahelt tagumisse tuppa lipsata. Taganes siis väärikasse kaugusesse ja üritas üle pea hüpata. Kindla peale minnes tegi esimese hüppe umbes samamoodi nagu puutüvest üles ronides. Küünised välja sirutatult tungisid teravikud läbi paksu dressipluusi mõlemasse käsivarde. Ei pööranud sellele kohe tähelepanu. Seni kui Merlel õnnestus rahuliku, targa ja vägivallatu tegutsemisega Arnoldi korvi sulgeda, tundsin käsivartel midagi voolavat. EMO-sse ei läinud. Kliinikus sain pärast Arnoldi vaktsineerimist esmakordselt elus loomatohtrilt esmaabi. Tark tohter pritsis käsivarred puhta piiritusega üle ja rohkem meditsiinilist sekkumist ei vajanud. Hiljem Merle selgitas, et Arnold ei rünnanud mind, nagu ekslikult ja veidi solvunult esmalt julgesin arvata. Ta ütles, et poiss püüdis lihtsalt üht takistust läbida. Merlel oli õigus. Usaldame teineteist nüüd veelgi rohkem.
[pullquote]Pidasin nõu Kärdiga, oma naisega, Merlega ja turvakodu töötaja Editiga seni kuni hakkasin Arnoldi vastu sooja tunnet tundma veel enne temaga vahetut kohtumist.[/pullquote]Arnoldi kõik kaheksa eluaastat pole olnud ühesuguselt muretud. Kuulsin, et Arnoldi peremees surnud mõned aastad tagasi. Seejärel hulkunud ta paar aastat ringi, elanud jänesepuuris ja pidi päris iseseisvalt hinge seeshoidmise eest hoolt kandma. Tänavu kevadel lõppes hulkuri elu Kuressaare turvakodus. Arnold ei seltsinud teiste saatusekaaslastega. Oli kartlik ja põgenes vabatahtlikult puuri, et seltsilistest eraldatult olla. Paar kuud hiljem pakkus Merle mulle Arnoldit. Pidasin nõu Kärdiga, oma naisega, Merlega ja turvakodu töötaja Editiga seni kuni hakkasin Arnoldi vastu sooja tunnet tundma veel enne temaga vahetut kohtumist.
Muret teeb küsimus, kas Arnold on ikka meie perega nii rahul, kui loodame? Oleme võtnud tema elu korraldada oma inimliku parema ära tundmise järgi, aga kas see ikka vastab ka poisi ootustele? On ju otsustatud, et kastreeritud ja kiibistatud Arnold enam omapäi tänavale ei pääse. Ega ta seda väga nõudlikult ei nõuagi. Värsket õhku saab ta hingata ja õues toimuvat uudistada avatud aknal. Meeli elavdavad murul kõndivad linnud või mõni hulkuri loomuga naaberaia kass.
[pullquote]Millegipärast ärkas Kärt poole kuue paiku ja samal ajal astus Arnold varajasel hommiktunnil üle köögi põranda.[/pullquote]Ühel korral muutusime juba väga muretuks, kui nägime, et Arnold ei trügi jõuga avatud uksest välja. Ta ei teinud ka tollel ööl ühtki jõulist hüpet jooksu minekuks. Olime poole ühe paiku öösel minemas tuttava juurde öökuningannat vaatama. Välistrepil seljaga lahtise ukse poole seistes ei pööranud tähelepanu sellele, et Arnold vargsi lävepakule astus. Kui ta järgmisel hetkel trepi alla kadus, oli juba lootusetult hilja. Trepi alt väljudes sammus ta rahulikult mööda betoonplaate ööpimedusse. Järeleminek ja hüüded teda koju tagasi ei toonud. Lõpuks loobusime kutsumisest ja naabri aia põõsaste vahel otsimisest. Jätsime ööseks uksed pärani ja läksime magama. Varga külaskäiku ei kartnud, aga lootsime, et Arnold tuleb ise ruttu tagasi. Millegipärast ärkas Kärt poole kuue paiku ja samal ajal astus Arnold varajasel hommiktunnil üle köögi põranda. Sulgesime välisukse ja andsime talle tavatul ajal süüa. Toitsime broileri südamega, mis on Arnoldi jaoks tõeline delikatess.
Kipitav kurbus kadus kurgust ja loodetavasti oskame edaspidi olla hoolsmad ning Arnoldi suhtes veelgi hoolivamad: mõistvamad, tähelepanelikumad.
Urmas Saard
Samal teemal:
Arnoldil on nii eriline ilme, et ta on parimat väärt! Usun, et rõõm ja rahulolu on kahepoolne ja kui poiss end 100% koduselt tunneb, siis nurrute koos pikki aastaid 🙂