Eile külastasid Sindi ajalooklubi inimesed riigikogust lahkuvat Marko Šorinit, kes samuti Sindi ajalooklubi liige.
Turvakontrolli läbimise järel võttis ajaloohuvilised vastu Marko Šorin, keda üürike aeg Toompeal pole muutnud inimesena kübetki teistsugusemaks sellest, kuidas sintlased teda harjunud nägema – väga meeldiva isiksusena.
Mullu 24. novembril sai Sindi linnapeast üleöö riigikogu asendusliige seoses Vladimir Arhipovi tagasiastumisega ja Šorin võinuks rahulikult jätkuvalt töötada riigi seadusandlikus kogus, kui riigihalduse minister Mihhail Korb oleks Haapsalus veteranidega kohtumisel suud paremini pruukinud. Kui nüüd Korb uueks Keskerakonna peasekretäriks määrati, tekkis viivuks lootus, et Šorin jääb ikkagi riigikogusse. Aga võta näpust. Korb pidas vajalikuks lisaks peasekretäri ametile leida aega ka riigikogus töötamiseks.
Esimeste tervituste järel palus Šorin, et Archibald-Stiwan Kald räägiks ülevaatlikult Toompea rajatistest. Kald tegi seda nauditavalt hästi.
Toompea valitsejate lugu algas muinas-eestlaste Lindanise linnusega 11.-13. sajandil. Vaheldumisi on Toompeal valitsenud Taani Kuningriik, Mõõgavendade Ordu, Liivimaa Ordu, Rootsi Kuningriik, Vene tsaaririik, Eesti Vabariik, vene ja saksa okupandid ning nüüd valitseb taas Toompead pea-saja aastane Eesti Vabariik.
Head küsimused viisid vestluse teemadele, mis ajaloohuvilisi rohkem huvitas. Harri huvitus tsiviilkaitse võimalustest ja kuidas ründe korral saaks Toompea sügavustesse varjuda. Kalda vastusest selgus, et varjendid on tõepoolest olemas, aga mitte kasutuskõlblikud. Lähiajal nende kordaseadmiseks raha puudub. Raha ei jätku ka Toompea kindlustuste taastamiseks. Näiteks Landskrone nurgatorn on sedavõrd avariiohtlik, et ilma remondita võib see juba ligemale 50 aasta pärast täiesti kokku variseda.
[pullquote]Samas küsis Kalda, kas keegi on näinud parlamendi liikmete vahelise kakluse käigus politsei sekkumist?[/pullquote]Harrit huvitas ka parlamendi liikmete kaklemine, päris füüsilised kokkupuuted, nagu seda telepildi vahendusel ikka mõnelpool välisriikides on nähtud. Ei, riigikogus nii kaugele ei minda. Siinne politiiline kultuur on oluliselt parem. Samas küsis Kalda, kas keegi on näinud parlamendi liikmete vahelise kakluse käigus politsei sekkumist? Ei ole. Seda ühel kindlal põhjusel.
Heidi küsis, kas kogu hoonestik on täielikult kasutuses. Jah on ja ruumi ei jätkugi kõigeks. Arhiividokumente saab hoida kuni viimase tosina aasta jagu. Vanemad saadetakse rahvusraamatukogusse. Vajaduse korral võib sealt väga lühikese ajaga kõike tellida.
Eesti-Belgia mängu eel Ragnar Klavaniga külastas Toompead ka Eesti jalgpallikoondis, keda Kalda lubas samuti võõrustada. Nii ei saanud sintlased teda lõputult kuulama jääda, kuigi tahtnuks ja Kalda saatis ajalooklubi riigikogu istungite saali rõdule, kus kõigil soovijatel luba ja võimalus seadusandjate tööd jälgida. Meie saabudes toimus parajasti spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Eelnõu algatajate ettekandjana asus kõnetoolis Jüri Jaanson, kes lootis sellele eelnõule ja olümpiavõitjate väärtustamisele riigikogu enamuse toetust. Väheste kohalviibinute seas võis istungite saalis näha ka Šorinit, kes mõni aeg hiljem tuli üles rõdule.
Valges saalis toimus traditsiooniline ühispildistamine. Samas saalis kohtus Šoriniga ka prantsuse fotograaf Krishan Chand, kes oli juba lipu päeval temaga vestelnud ja soovis tungivalt nüüd tema külalised pildile saada. Võimalik, et seegi foto jõuab Chand’i veebimärkmikusse Europephotoboss.
Kolmest tornist tähtsaim on tänapäeval Pikk Hermann, mille tipus, merepinnast 95 meetri kõrgusel lehvib iseseisvust sümboliseeriv Eesti lipp number üks. Eesti jalgpallikoondis oli ette jõudnud ja pidi ootama, kuni viimane mees kitsal trepil laskumise lõpetab. Seejärel võis alata ajalooklubi liikmete tõus 220-el astmel Pika Hermanni tippu. Lossi tornid on lahutamatu osa Eesti võimu loost. Keskajal oli torne neli ja need kaitsesid rajatise nelja nurka: Pikk Hermann, Landskrone, Pilsticker ja Stür den Kerl. Aja jooksul on neid vastavalt vajadusele ümber ehitatud, aga Stür den Kerl koguni lammutatud.
Šorin viis oma klubikaaslased ka keskfraktsiooni ruumidesse. Põnevust tekitas ühest aknast vaade kaugusesse. Tihedalt paiknevate vanalinna majade vahelt näeb sellest aknast isegi laululava kaart. Kuna päev oli pilvine ja kergelt sombune, siis sedakorda oli kaar väga vähe nähtav, kuid ikkagi märgatav.
[pullquote]Piibelehed on kindlal põhjusel Šorini meelislilled, seepärast valmistas kingitus hootise meeleliigutuse.[/pullquote]Sai käidud ka Šorini tööruumis. Olles varem külastanud ka teisi riigikogu liikmete tööruume, võis võrdluses nendega pisut üllatuda. Avar ja maitsekalt sisustatud ruum. Šorin ise ütles, et see olnud ainus ruum, mis teistest ülejäänuna tal valida oli. Teised pidanud ruumi jahedaks ja seepärast eelistati teisi ruume. Tema ise jahedust ei pelgavat ja seepärast sobiski talle suurepäraselt. Seinal oli vanaaegne foto Sindi raekojast, diivanilaual Eesti lipp ja selle ümber kingitused oma külalistele.
Kuna 9. juunil on Šorinil sünnipäev, siis nopiti Sindi muuseumi aiast enne väljasõitu piibelehe õisi. Tema toas oli paras hetk lilled üle anda. Piibelehed on kindlal põhjusel Šorini meelislilled, seepärast valmistas kingitus hootise meeleliigutuse.
Veel samal päeval pakkis Šorin asjad ja sulges enda järel ühe ukse. Kui kauaks või millised on uued väljakutsed tema elus, eks seda näitab juba lähim aeg.
Urmas Saard