Täna esines TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikoolis selle aasta viimase loenguga Lagle Parek, kes rääkis kultuurilooliste peatustega palverännaku võimalikkusest Piritalt – Vana Vastseliina.
Oodates Lagle Pareki saabumist Tervise kultuurikeskusesse, tekkis vestibüülis hetkeline nõutus küsimuses, millise tiitliga oleks kõige sobilikum auväärset külalist auditooriumile esitleda? Muidugi on ta ühiskonnategelane ja paljudest eluettappidest võiks teda esiletõstvalt nimetada ka endiseks siseministriks. Aga talle endale meeldib ennast nimetada kloostri sõbraks. Parek ei ole birgitiinide ordu liige, aga on ilmikuna sidunud oma elu Pirita kloostriga alates selle taastamisest saadik. Just töö siseministri ametis viiski teda kokku ülemabtissi ema Teklaga ja sealt edasi kulges sõprus kloostriga üha suuremas vaimses sügavuses.
„Sadade aastate eest võtsid mungad ette palverännaku Padiselt Harju-Madisele,“ tõi Birgitta õdede sõber Lagle Parek näite ajaloost, mille vastu näib tal eriline huvi olevat, iseäranis siinse Maarjamaa vastu. Võimalik, et säärane huvi on pärandus tema emalt Elsbet Parekilt, kes oli omal ajal Pärnu muuseumi direktor. „Umbes kolm aastat tagasi tekkis mõte, et miks ei võiks võtta ette palverännakut põhjarannikult ja minna Vahtsõliina püha krutsifiksi juurde? Pirita ja Vana-Vastseliina on Eestis kaks ainsat paika, kus saadud paavstilt erinevatel aegadel õiguse indulgentse müüa.”
2012. a haakus idanema pandud mõttega ligemale poolsada kloostri sõpra. Teekonna valik tehti kaardil võimalikult lihtsaks ja veeti nöör Piritalt Vastseliina. Päris joonsirgelt muidugi liikuda ei saa ja selline rännak polekski eesmärgipärane. Sirgest lõigust lubati kõrvalpõikeid umbes paarikümne kilomeetri piires, et teha kultuurilooliselt olulisi peatuseid paikades, mida seni pole võibolla piisava tähelepanelikkusega märgatud või väärtustatud. Praeguse kava järgi mõõdetakse teekonna pikkuseks ca 400 km. Parek peab optimaalseks iga 10 km järel ööbimise võimaluse korraldamist. Palverännakul ei pea tingimata ühe jutiga kogu teekonda läbima. Võib ka valida lühemaid lõike vastavalt vabaaja võimalustele ja huvile kindlate huviväärsuste suhtes.
„Sageli ei osata vääriliselt hinnata baltisakslaste rolli meie rahvusliku kultuuri arengus,“ tõdes Parek ja tõi selle ilmestamiseks mitmeid kujukaid näiteid. Võrreldes Venemaaga oli eestlaste haridus mingil ajal võrreldamatult paremuses. „Ma võin mälus küll pisut eksida, aga Eestis oli meeste kirjaoskus kusagil 94,6% ja naistel 94,4%, Venemaal olid samad näitajad 15% ja 5%.“ Parek meenutas, et õppis 1949. a Siberisse küüditatuna 1. klassis ja ei saanud kuidagi aru, miks kõik inimesed allkirju andes märkisid oma nime järele ühesuguseid riste.
„Vanalinnast umbes 8,5 km kaugusel Tallinna piiril asub Pirita jõe äärsel neemikul võssa kasvanud Iru linnamägi. Muinaseestlaste kindlustatud asulakoha asustuse ajalugu ulatub aega kolmandasse aastatuhandesse eKr, aga linnavalitsusel puudub võimekus selle niitmiseks, et 500m2 ja 15 meetri kõrgune küngas korrastatult välja paistaks. Poolteist aastat on käinud asjaajamine RMK-le üle andmiseks, et asjad liikuma saaks,“ rääkis Parek murest.
Kindlasti tasub peatuda Vaali külas, kus 1905. a asutati „Eesti Vabariik“. Vaali küla Palsu talu õuele tassitud põllukivilt loeme: „Siin Palso talus algatati 1905. a. detsembris Eesti Vabariigi loomise mõte.” 1935. aastal Koeru alevikku püstitatud mälestussambale kirjutati: „A 1905 Eesti Vabariigi asutamise mõtte eest Koerus langenuile”.
Võrumaale Vastseliina valda ehitasid 1935. aastal tosin vene perekonda puidust ja laastukatusega Puutli Püha Nikolause kiriku, kus peeti teenistusi Teise maailmasõja algusaastateni, aga preester on seal hiljemgi jumalateenistusi pidanud. Puutlipalu metsa kadunud mahajäetud oleku, kuid omapärase vaatamisväärsusega kirik, on nüüd võetud kohalike noorte meeste poolt taastamisele, jutustas Parek. Seda tehakse ilma riikliku abita ja oma vahenditega. „Sageli peetakse raha ja edukust kõige tähtsamaks, ilma milleta nagu polekski muul väärtust. See ei ole nii. Eestimaal kohtab palju neidki, kes mõtlevad ja tegutsevad hoopis teisiti,“ kinnitas Parek oma isikliku kogemuse ja nähtu põhjal.
Kultuuriloolise palverännaku teekonda tutvustav koduleht asub siin.
Urmas Saard