Joosep Tammo pälvis Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia, mis antakse üle 17. detsembril Pirita kloostris toimuval nõukogu korralisel töökoosolekul.
19. novembril peetud Eesti Kirikute Nõukogu korralisel töökoosolekul otsustati 2015. aasta oikumeeniline aastapreemia anda pastor Joosep Tammole, kes oma isiku ja tegevusega on kehastanud Kiriku kui Kristuse Ihu ühtsust selle mitmekesisuses ning edendanud seeläbi Eesti ühiskonna arengut erinevates eluvaldkondades, öeldakse pressisõnumis.
Tammo on olnud Eesti Kirikute Nõukogu asepresident aastatel 1995–2013 ja ligemale paarikümne aasta jooksul sama ühenduse komisjonide liige, samuti täitnud haridustoimkonna konsultandi ülesandeid kuni käesoleva aasta sügiseni.
Hinnatud tegevpedagoogina on tema kompetentsi kaasatud kristliku hariduse kontseptsiooni ja kristlike koolide kujunemisel Eestis. Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis on ta õpetanud religioonilugu, filosoofia ajalugu ja eetikat. Tammo on õppejõud Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ja pidanud loenguid mitmes kõrgkoolis. Ta on tuntud mitme raamatu ja paljude artiklite autorina.
Alates 1989. a teenib Tammo Pärnu Immaanueli kogudust pastorina. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus on ta olnud president aastatel 1992–1998 ja 2004–2008. Teoloogilise hariduse omandas Moskvas ja Saksamaal, suur lugemus ja lai silmaring on laureaadist teinud hinnatud jutlustaja ning lektori kõige erinevamate kuulajate ees.
Tuttavaks saamine Henno tänaval
Muidugi ei ava napisõnaline pressiteade tema elutee sügavust ja loetleb lakoonilises kõnepruugis üksnes valiku peamisi tegevusnimetusi. Sõnumit lugedes selgub, et aastapreemia mõte on siiski väärtustada palju pikemat aega inimese elus ega piirdu väheste kuudega mingis viimaste ettevõtmiste ahelas. Teades aastapreemia sisulist väärtust, saamegi rääkida rohkem elutöö preemiast. Hea, et nüüd jõudis oikumeeniline aastapreemia esmakordselt ka Pärnumaale. Teame teineteist väga hästi juba varajasest noorusest, kuigi käisime erinevates Pärnu koolides. Aga oma vanemate tõttu kohtusime nädalast nädalasse Henno tänava palvemajas, kus kujunesid paljudest asjadest üsna ühetaolised arusaamad. Seepärast lähen siinkohal üle perekonna nime nimetamise asemel eesnimele ja püüan vahendada Joosepi vestlust, mis toimus taaskohtumisel pärast pikka vaheaega hiljuti tema Raeküla kodus. Jutuajamine ei toimunud usutluse laadis, et kirjutaja küsib ja vastaja vastab. Pigem eelistasin kuulata tähelepanelikult, mida õpetajal oleks öelda.
Tähtis sõnum andis põhjust vahetuks kohtumiseks
[pullquote]Midagi me teame, aga suuremalt jaolt ei tea. Nende samade peaaegu olematute teadmiste pinnalt hakkamegi siis kokku panema mingisugust pilti ja tulemusena ilmnevadki täiesti kummalised asjad.[/pullquote]Diktofoni märkasin sisse lülitada hetkel, kui Joosep meenutas, et kolmel korral on oldud väga lähedal üldhariduskoolides religiooniloo kohustuslikus korras õpetamisele. Ometi pole see realiseerunud ebapiisava huvi tõttu. „Nüüd ongi tulemus käes. Puuduvad lihtsamadki teadmised. Teadmatus loob kartuse, mis omakorda sütitab viha. Õige aeg on käest lastud,“ rääkis Joosep, kes on osalenud riiklike õppekavade koostamise juures. Pidevalt on peetud silmas vajadust saada aru religioonide võrdluses seda, milles leidub kristlusega ühist ja kus peitub erinevus. „Kõige suurem on kristlus, teisel kohal islam ja selles grupis vanim on judaism. Viimasel on väga suur majanduslik ja ideoloogiline võimekus. Kõigil kolmel on üks usuisa Abraham ja Vana Testamendi Piibli lood on ju põhijoontes muhameedlastega samad. Vahe on ainult Muhamedi interpretatsioonis. Koraani tekstides on toimunud teisenemine. Koraanis tõstetakse esile hoopis teisi asju, mida kristlased pole kunagi mõistnud ega oska seepärast nendega midagi peale hakata. Muhamedi enda teadmised judaismist ja kristlusest olid sama konarlikud kui meie tavainimese teadmised Eestis ristiusust või muhameedlusest. Midagi me teame, aga suuremalt jaolt ei tea. Nende samade peaaegu olematute teadmiste pinnalt hakkamegi siis kokku panema mingisugust pilti ja tulemusena ilmnevadki täiesti kummalised asjad. Nii on see ajaloos toiminud.“
Puudub arusaam ennast ohverdavast armastusest
[pullquote]Väga paljud muhameedlased astuvad ristiusku üle, sest avastavad korraga maailma, millest pole iialgi varem kuulnud[/pullquote]Euroopast rääkides tõi ta näiteks Prantsusmaa, mida peab kõige sekulaarsemaks riigiks. Kõik on ilmalik ja midagi enam ei usuta, sest ollakse sedavõrd „valgustatud“. Prantsuse ja Belgia noored radikaliseeruvad, sest riik ei luba üldsegi mitte mingil kujul oma usku tunnistada. „Burka keelud… Ikka keelame, keelame – keelame ka kõik kristlikudki sümbolid ära. Ütleme, et oleme tolerantsed ja jutustame vabadusest, vendlusest, võrdsusest. Selle asemel peaksime üksteist tundma õppima.“ Joosep usub, et sügavalt usklik kristlane mõistab väga hästi Jumala austamise ja palve tähendust muhameedlase jaoks. Aga mis on muhameedlaste maailmale täiesti uus, millega nad ei ole üldse eriti kokku puutunud? „Nad ütlevad küll, et Allah on halastaja, aga puudub kokkupuude Allahi ennast ohverdava armastusega, mis on täiesti võõras arusaam. See on ka üks põhjus, miks aktiivsed kristlikud kogukonnad praegu Euroopas pagulastega tegelevad. Väga paljud muhameedlased astuvad ristiusku üle, sest avastavad korraga maailma, millest pole iialgi varem kuulnud.“
Islam juba pikemat aega meie kõrval
Joosep tuli lähemale olukorrale Eestis, kus asub mingi arvestatav islami kogukond. Koolis võib küsimuseks tõusta jõulude pidamine, mis on meie oma ateistidelegi mureks. Moslemite tulekuga küsitakse, kas siis ei saagi enam jõule pidada? Kusagil Rootsis on isegi nimetus ära muudetud. „Tegelikult on nii, et Jeesus on muhameedluses tähtsuselt viies prohvet. Üks neid isikuid, keda austatakse, aga nad ei usu tema ristisurma. Allah polevat saanud sellist ülekohut lubada. Maarja on samuti tuntud isiksus muhameedluses. Kuid mõned aastad tagasi küsis Viini muhameedlik vaimulik, et milles probleem? Neil ei ole jõulud probleemiks. Nad ei usu, et Jeesus oli Jumala poeg, aga peavad teda prohvetiks, kelle sünni vastu pole midagi. Võiksime öelda, et kristlastel endil on oma teadmatuse tõttu põhjendamatuid änge, hirme ja segadust rohkem kui siia tulevatel inimestel. Mõnes asjas on nende arusaamad isegi selgemad, kuigi osalt ka moonutatud.“
Küsimuseks on töötamine, kui nad viis korda päevas palvetavad? Aga palveajad on väga lühikesed, kestavad kümmekond minutit, mis mahub ühe suitsupausi sisse. Küsimus võib olla kohas, kas see iga tööpingi vahel ikka sobib?
Piibel ühes, mõõk teises käes…
Haridus on alati parem kui teadmatus, valgus parem pimedusest ja eriti kriitilistes, keerulistes olukordades, kus mure ja põhjendatud hirmud häirivad meie rahu. Eestlastel on ajalooline kogemus ajast, kui saabuti Piibel ühes, mõõk teises käes ja ahnus südames. Nagu viimased sotsioloogilised uurimused näitavad, kuulub meist enamus kristlikku kultuuriruumi. Üle 70% leiab, et ei taheta teistsuguseid siia. Aga kuidas käituda? „Piibel õpetab ligimest armastama, hädas aitama, ükskõik kes ta on. Noh, usuõdesid, -vendasid tuleks rohkem aidata. Aga me vajame ka tugevat kaitseliitu, politseid, piirivalvet, julgeolekuteenistust ja kaitseväge – see mõõk peab samuti olema käepärast. Ei saa olla nagu Eesti-Vene kontrolljoonel. Teiselpool korralikud struktuurid olemas, siin tõeline hõrendus.“
Ehitada tara või mitte?
„Ungarlased ehitasid piiri kinni mõjuvatel põhjustel, sest jäädi otsese voolu teele. Ungarlased on läbi ajaloo tunnetanud ennast Euroopa kilbina islami vastu. Meie asume tagaplaanil ja mõnesaja põgeniku vastuvõtt poleks veel suur probleem. Nad ikkagi hajuvad kuidagi. Ajalooliselt on pidevalt 15 tuhat muhameedlast Eestis sees olnud. Rakveres on neil oma kalmistu olemas, Tallinnas on pidevalt palvekoda olnud. Nõukogude ajal Kasahhist, Aserbaidžaanist ja sealt kandist tulnud moslemid ei ole meie jaoks võõras teema. Teisest küljest tekitab võõristust väga radikaalse voolu liikumine. Süüria on sotsialistlikus vaimus üles ehitatud ilmalik riik. Põhikultuur küll muhameedlik, aga riiklik ideoloogia sekulaarne. Enamus nende haritlasi tõenäoliselt ei ole mingid radikaalid. Lihtrahvast ei oska määratleda. Neid võiks ju vastu võtta, aga kui võetakse, siis tuleb muidugi suhelda.“
Globaliseeruvas maailmas ei saa pidada ennast nii ainulaadseks, et võiksime teistega suhtlemist eirata. Teekond suhtluseni võib olla pikk ja keeruline. „Jumalariigis vaadatuna asume värvilistena kõik koos. Religioossete tõekspidamiste osas ütleb Paulus, et paganatel on käsud kirjutatud südamelaudadele ja nende üle peetakse kohut selle alusel, kuidas on õiglust, headust, halastust realiseeritud. Kui arvame, et omame rohkem valgust, siis peaksime seda ka rohkem ellu rakendama. Aga ikka üks osa on hariduses ja tarkuses.“
[pullquote]Kutsud pagulased ja see pereisa leiab ennast esimest korda koos naistega laua äärest.[/pullquote]Paljud kristlased osutavad kirjakohale apostel Pauluse kõnes, mille pidas Ateena Areopaagil (Arese künkal). „Jumal on loonud kõigile rahvastele nende piirid. Teatud mõttes paneb piiride olemasolu inimesi otsima ühist Jumalat.“
Nüüd asume võrgustunud maailmas, kuhu on jäänud suuremad kultuurid. Ei saa rääkida palju puhtast Eesti kultuurist. Meil on väga suured baltisaksa mõjud, mida peame omaks, samuti vene mõjud. Viimasel ajal lisandub võimas Ameerika mõju. Ilmselt jätkuvad need protsessid terves maailmas. Kartuses kaotada oma identiteeti toimub üleilmastumise käigus alati ka lokaliseerumine. „Kas see rosolje on hea? Või halb? Kindlasti ebamugav.“
Teiste kogemusest
Saksamaal pannakse lapsed kohe ettevalmistuskooli või -klassi. Ladina alfabeedi ära õppinud lapsed õpetavad järgmistele saabujatele. Kristlastel on kümmekond erinevat projekti põgenike aitamiseks, et kuidagi neid sotsialiseerida. „Koguduste liikmed, vanemad saksakeele õpetajad, pensionärid, on leidnud rakendust. Üksteisest arusaamiseks kasutatakse Google tõlget. Nii ebamäärane, kui see Google tõlge ka on, siiski mingi aimduse ikkagi annab sellest, mida teine inimene mõtleb.“ Suurtes keeltes on Google suhteliselt täpne. Väikeste keeltega on lugu väga armetu. Lisaks on võimalik teha näiteks inglise, saksa, vene keeles võrdlevat kontrolli, et paremini veenduda õigesti arusaamises, avaldas Joosep võimalusi keelebarjääri ületamiseks.
Kultuurilised konfliktid võivad puhkeda seal, kus me seda ei oota. „Kutsud pagulased ja see pereisa leiab ennast esimest korda koos naistega laua äärest. Terve elu on mehed söönud omaette. Kõik, mis meil tundub loogiline ja mõistlik, ei pruugi olla teisest maailmast tulevatele inimestele meie juures mõistetav.“
Mis värk see on?
Ateena, mida me täna ülistame kui palju lubavate võimalustega demokraatiat ja suurte mõtlejate, filosoofide linna, oli imperiaalse mõtlemisega. Nad kaitsesid oma välispiire, pidasid sõdasid, kirjutasid oma liitlastele ette, kuidas peab elama, mis õige, mis vale – sekkusid oma liitlaste siseellu. „Võiks öelda: tegid seda, mida muidu toredad liitlased Ameerika Ühendriikides praegu teevad. Meie oleksime ka nõus kui välispiirid on kaitstud, oleme ka liitlased, aga siis korraga tullakse ja öeldakse, te peaksime mõtlema ja tegutsema suurema soovitustel. Maailmas on paratamatult oma jõukeskused, suured tänapäevased mõjutegurid, mis ei ole isegi mitte riikide käes, vaid rahvusvaheliste meediakorporatsioonide, panganduse ja rahvusvahelise majanduse juhtida. Kõige laiemas perspektiivis mõjutab see meie kultuuri, mõtlemist, mis kasvatab muidugi uusi küsimusi. Kas kõik sealt tulev on ka õige? Kas see on kasuahnus? Noh, enne ütlesime Piibel ühes, mõõk teises ja ahnus südames. Kui selle taga asuvad riikide ülesed rahvusvahelised korporatsioonid, siis küsime õigustatult, mis värk see on? Vastused ei saa olla väga lihtsad. Võibolla saja aasta pärast inimesed ütlevad, et nüüd me teame, mis see oli, aga meil tuleb oma asjaga edasi minna nüüd ja otsustada praegu, mis teeme. See on keerukas.“
Urmas Saard