Kuigi võinuks professor Julia Laffranque nime tunda märksa paremini juba palju varem, märkasin teda teleekraani vahendusel hästi meeldejäävalt alles käesoleva aasta 24. veebruaril. Rahvusringhäälingu usutluses ütles Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtunik, et Eestisse saabudes õpib ta alati siit midagi uut. “Ma õpin palju uusi sõnu, kui ma tulen. Nagu kärgperekond või enekas, millest mul varem õrna aimugi polnd.“ Just see teadmine kannustas mind pikemalt arutlemata seadma sammud Julia Laffranque loengule, mis toimus 16. juulil SA Ülikoolide Keskus Saaremaal ettevõtmisena. Sihtasutuse juht Maie Meius ütles, et ammune soov kutsuda Eesti inimõiguste kohtunik Kuressaare väärikate ülikooli kuulajatele esinema täitus tänu sellele, et pideva tööga hõivatud naine soostus loovutama oma Saaremaal veedetud puhkuse ajast paar akadeemilist tundi õpihimulistele „suveülikooli“ kuulajatele. „Suveülikooli“ kuulajatega liitus ka seltskond Pärnu Väärikate klubi inimesi, et kasulike teadmistega ennast täiendada.
Meiuse sõnul on Saaremaa 50+ õppurite eesmärgiks kutsuda esinema eeskätt nende kodusaarega lähedalt seotud inimesi. Laffranque vanaema oli saarlane ja naljatledes kinnitas professor, et vähemalt neljandik on temas täissaarlast. Emana arvab Laffranque, et kasvatab Strasbourg’is elavad pojad Oscar Helmuti ja Tobias Louis’ nii eurooplasteks, prantslasteks kui eestlasteks. Abielus on ta prantsuse juristi Rodolphe Laffranque’iga.
Emotsionaalselt meeldivalt mõjus Laffranque esinemises tema puhas eesti keele kasutus, milles polnud kübetki võõrast aktsenti. Ta tuli suurepäraselt toime ilma OK-ta, mida ei kuulnud mitte kordagi sarnaselt teiste võõrsil või siinsamas meie kõrval viibivate inimestega. Küllap kuuluvad siinkohal kiidusõnad ka tema emale, kirjanik Maimu Bergile, kes on õigel ajal eeskujulikult oma tütart suunanud. Aga juba kohtumise alguses sai selgeks, kui tähtis on kohtuniku töös keele tundmine. Euroopa kohtunikuna pealegi veel mitmekordselt oluline, sest sageli tuleb ametikaaslastele selgitada suure asjatundlikusega eestlastele iseenesest mõistetavate sõnade sisu.
Näiteks ‘jäätee’. Hiljaaegu pidi eestlanna, Euroopa inimõiguste kohtunikuna, selgitama peamiselt Lõuna-Euroopast pärit kolleegidele, et Eestis on võimalik talvisel ajal ka mööda jääd sihtkohta liikuda. Selgituse vajadus kerkis üles siis, kui päevakorda võeti Delfi versus Eesti riik kohtuasja menetlemine. Mäletatavasti kuulutas Strasbourg’is asuv Euroopa Inimõiguste Kohtu Suurkogu 16. juunil välja pikalt oodatud kohtuotsuse kaasuses, mille tee Euroopa kohtusüsteemi kõige kõrgema kogu ette algas juba 2006. aastal seoses Vjatšeslav Leedo rahulolematusega mõningate kommentaaride suhtes, mis olid kirjutatud artikli “SLK lõhkus plaanitava jäätrassi” juurde.
Laffranque valiti Eestist kolme kandidaadi seast üheksaks aastaks EIK-i kohtunikuks 2011. a jaanuaris. Kohus koosneb erinevate riikide, kultuuri- ja keeletaustaga 47 kohtunikust, kellest praegu on naisi 14. Aga kunagi oli vaid üks naine inimõiguste kohtunik. Eestist töötab inimõiguste kohtus lisaks kohtunikule veel neli inimest, aga kogu personali on ühtekokku üle 600.
Alaline ja sõltumatu EIK tegutseb Euroopa Nõukogu juures. Sellesse rahvusvahelisesse organisatsiooni kuulub 47 liikmesriiki. „Mitte segamini ajada Euroopa Liiduga, sest Eroopa Nõukogusse kuuluvad veel näiteks Türgi, Ukraina, Venemaa ja teised, kokku üle 800 miljoni elaniku,“ toonitas Laffranque. Kohtu tegevus toetub üksnes Euroopa Inimõiguste Konventsiooni õigusaktile aastast 1953. Eesti ratifitseeris selle 1996. a.
Üks olulisemaid valdkondi, mida inimõiguste kohus saab lahendada, on õigus elule. Ta kirjeldas terrorismiohvrite kaitset Nord-Ost teatri draamas ja Beslani koolilaste pantvangikriisi Venemaal. Sada hukkunut oli Nord-Ostis lubamatult suur inimelude kaotus. Samas ei avaldanud Venemaa uinutava gaasi keemilist koostist, mis oleks võimaldanud kasutada parimat ravi.
Kõige rohkem on kaebusi Ukrainast, moodustades üldarvust 21%, järgnevad Venemaa, Türgi, Itaalia, Rumeenia, Ungari, Georgia, Poola, Sloveenia, Aserbaidžaan. Üldse on praegu töös umbes 64 000 kaebust, aga varem on olnud ka 160 000. Eestist vaatas mullu kohus läbi 458 kaebust, hetkel on menetluses umbes 90. Eestist oli 2014. aastal 10 000 elaniku kohta 1,42 kaebust, mida on rohkem kui Euroopa Nõukogu keskmine (0,68).
Enamus sisulisi asju otsustatakse seitsme kohtunikuga kojas. Kõige tähtsamaid asju arutavad 17 kohtunikku suurkojas, kuhu edasikaebamise õiguse otsustavad 5 kohtunikku. Eestist on olnud siiani suurkojas ainult üks asi, milles inimõiguste kohus leidis, et Delfi sõnavabadust polnud rikutud ja jättes Delfi vastutama vihakõne eest, nõustus Eesti kohtutega. „See otsus ei keela aga iseenesest anonüümseid kommentaare,“ rõhutas Julia Laffranque. Kergemad ja korduma kippuvad asjad lahendab sisuliselt kolmest kohtunikust koosnev komitee. Eesti asjadest ca 90 % otsustab üksikkohtunik, kes ei tohi olla Eestist. Ülejäänud asjade otsustamisel osaleb alati Eestist pärit inimõiguste kohtunik, kes lahendab ka paljusid teiste riikide vastu suunatud kaebusi.
Laffranque nimetas kümmekond olulisemat Eestiga seotud kohtuasja. Neist üks on kogu rahvast puudutav Nõukogude okupatsioon ja inimsusevastased kuriteod: EIK mõistis Eesti olukorda ja tunnistas, et riik oli aastatel 1940-1941 ja 1944-1991 Nõukogude Liidu poolt ebaseaduslikult okupeeritud. Huvitav teema oli ka nn. pronksiöö kaasus, milles oli riigi kohustus uurida, kas ja kuidas politsei rahutusi maha surus. Väga õpetlik näide oli Eesti-Itaalia segaperekonnas toimunud lapseröövist.
Üsna absurdse sisuga pöördumisi tehakse vangide poolt. Keegi Eestis karistust kandnud narkokurjategija polnud rahul, et praadi ja salatit ei serveeritud eraldi taldrikutel selliselt nagu ta oli harjunud Prantsusmaa vanglas.
Laffranque juhtis tähelepanu eksiarvamusele, millega on isegi ajakirjandus kahetsusväärsel kombel kaasa läinud. “Me ei mõista kedagi süüdi ega õigeks.“ Kohtu ülesanne on inimestele nende õiguste ja vabaduste tagamine. Näiteks leidis EIK, et Pärnu maakohtus ja Tallinna ringkonnakohtus pistisevõtmises süüdi tunnistatud Kihnu endise vallavanema Johannes Leasi õigusi oli menetluse käigus rikutud, kuna ei võimaldatud täielikku juurdepääsu menetlusega seotud dokumentidele. Inimõiguste kohus mõistis süüalusele moraalse kahju korvamisena välja 5200 eurot ja kohtukulude hüvitamiseks 3000 eurot. Aga inimõiguste kohtus ei tehtud vähimatki õigeks mõistvat otsust nagu mõnest väljaandest tookord võis välja lugeda.
„Inimesed, tundke oma õigusi ja julgege endi ning teiste õiguste eest välja astuda,“ rääkis Laffranque. Inimõigused ei ole lihtsalt sõnakõlks. Inimelu on haavatav ja riigil on kohustus seda kaitsta. Neid õigusi ei tohi kuritarvitada ega devalveerida, vastasel juhul tekib oht äärmuslusele. Oluline on kodu, pere, kasvatus, haridus, kultuur. „Kõige alus peitub inimeste omavahelistes suhetes. Inimene köidab mind ka minu hobis, teatris. Teater ja inimõigused on tihedalt seotud, seetõttu teostasin idee luua Euroopa Inimõiguste Kohtu teatriklubi,“ avaldas Laffranque lõpuks veel midagi, mis näis talle eriti südamelähedasena.
Urmas Saard