Auväärt külauudiste lugejad, suurlinnadest väljapoolse elu hindajad!
Avaldasin Eesti Päevalehes 29. augustil artikli: “Uue aja maanteekraavid külvavad ääretut pahameelt ja suurt rahulolu“.
Tõin seal välja probleemi, et hoolimata kümnendi kestnud nn eurokraavitamisest pole maanteeamet senini suutnud avalikkusele veenvalt selgitada selle tegevuse kasulikkust meie liiklusohutusele. Öelda roolikeerajate seltskonnas “maanteekraav” on täna sama, mis minna tikkudega heinaküüni.
Paraku pole ei maanteeamet ega ka politsei põhjalikult analüüsinud, kas liiklusõnnetuste raskusaste, autode purunemine ja inimvigastused on seotud maanteekraavide sügavusega, piirete olemasolu või puudumisega, teepervede laiusega. Rääkimata sellest, kas järsuseinaliste kraavidega teedel sõitmine lisab liiklejaile turvatunnet või hoopis pärsib seda. Sellist analüüsi pidasid väga vajalikuks ka loos tsiteeritud kiirabi, kindlustusseltside ja roolikeerajate esindajad.
Eriti kurvaks muudab olukorra see, et teedeehituseks ja kraavitamiseks kulutatakse suurtes summades Eesti ja Euroopa maksumaksja raha, mis peaks ju elu ja olud paremaks tegema. Paraku näib, et avalikkus nii ei arva, tunnetades hiigelkraavitamist pigem raiskamisena.
Et teemaga edasi minna, ootan nüüd oma meiliaadressile: rein.sikk@epl.ee lugejate kirju, kus oleks konkreetselt välja toodud teie konkreetsed kogemused maanteekraavidega ja teepervedega. Hea kui kirja saaksid pandud nii tee täpne asukoht kui ka vahejuhtumite kirjeldus. Ja teie konkreetne arvamus, miks üks või teine kraav end õigustab või ei õigusta. Vajadusel garanteerin autorile anonüümsuse.
Rein Sikk, Eesti Päevaleht