Einar Eiland: Eesti ametlikuks poliitikaks on olla Euroopa Liidu tõukekeskus!

Einar Eiland,

kodanik

Mõni aeg tagasi avaldati valitsustasandil meie riigi edasiarendamise ideoloogia, milleks pidavat olema niinimetatud tõmbekeskuste strateegia. Vähem on räägitud aga sellest, milles selline tõmbekeskustel baseeruv arenguloogika üldse rajaneb ja kus on selle sotsiaalkultuurilised juured. Kui aga väita, et tegemist pidavat olema juba haldusreformi järgmise sammuga, siis võib järeldada, et see protsess on juba pikemat aega kestnud. Kui nii, siis millal oli selle protsessi algus ja milline on selle haldusreformi tõeline sisu?

Selleks, et sellest aru saada,  peame vaatama minevikku ning mida kaugemale vaatame, seda selgema pildi toimuvast saame. Selge on see, et kristlusest kui meie ühiskonna eksistentsikoodist me mööda vaadata ei saa. Just seda sotsiokultuurilist algoritmi on meil hakatud pidama omaks ja ainuomaseks. Kui aga vaadelda selles sotsiokultuurilises keskkonnas toimuvaid protsesse, siis selgub, et maailma ajaloost on kujunenud ressursside kontsentratsiooni ajalugu. Võimu ülesandeks on selle ressursside kontsentratsiooni korraldamine ja meie aladel on seda korraldatud juba ristirüütlite ajast saadik – kõik ikka selleks, et võim saaks ennast realiseerida läbi jagamise ja valitsemise printsiibi. Kuid teisalt, mida kaugemal saab olema võim, seda võõramaks ta muutub ja seda rohkem tegeleb võim valitsemisega, mitte ühiskonnas toimuvate protsesside juhtimise ja probleemide lahendamisega. Tänapäeva ühiskonnas peab võim aga olema probleemide lahenduste pakkumise vahendiks, mitte valitsemise vahendiks.

Selleks, et saavutada võimu, peab teineteisest eraldama kõike. Inimene tuleb eraldada riigist, riik rahvast, tööline ettevõttest, inimesed teadmistest, patsient arstist, ettevõtted ülikoolidest  jne. Just seda mõtet on kandnud haldusreformid Mõõgavendade ordu ajast alates ja mida on jõudumööda asendatud  n-ö müügivendade orduga. Mida paremini ühiskonda killustada, seda suurem saab olema võim. Selleks tuleb rakendada anastatava maa kõige paremate poegade teadmisi ja oskusi ning nad on alati nõus selle mänguga liituma, sest õukonnateadlaste perekonnad vajavad toitmist.

Kui teadlased käilakujude rolli ei etenda, siis leitakse teised, kes sellele nõudele vastaksid. Teadlaste kaudu luuakse võimalused võimu distantseerimiseks vastutusest. Teadustasand hakkab seega ühiskonnas täitma võimu teenindaja rolli. Seega saab teaduse rolliks ühiskonnas olema mitte arengute korraldamine, vaid musta valgeks valetamine, võimu arengusuundumustele õigustuste otsimine ning võimu ees lipitsemine, et mõni teaduslik uurimustöö selle tarvis ikka nende lauale kukuks. Teisalt tõstab võimuga flirtimine aga teadlase staatust ühiskonnas nine mõne aja pärast võimegi märgata, et etendust annavad vaid tühjad ikoonid ja loosungid.

Kristlikus maailmapildis on valdavaks poolustepõhine mõtlemine, mida kinnitab ka vastav sümboolika. Selle kaudu jõuame tõmbekeskusi õhutava propaganda sisuni.

Kui selle mõttelaadilisuse hakklihamasinasse sisestada mõiste „tõmbekeskus“, siis tuleb välja, et tõmbekeskused saavad eksisteerida vaid juhul, kui eksisteerivad tõukekeskused.  Kui võim määratleb tõmbekeskused, siis määratleb sellega ka tõukekeskused, mille arvelt tõmbekeskused areneda saaksid. Et aga võimu otsustusest ja vastutusest vabastada,  peavad omavalitsused ise otsustama, kellega nad liituda tahavad.

Kui on olemas tõmbekeskused ja tõukekeskused, siis on selge, et tõukekeskused peavad võimuloogika alusel alluma tõmbekeskustele ja seda nii maakondlikul kui rahvusvahelisel tasandil. Mida suurem saab olema sõltuvus tõmbekeskustest, seda suurem saab olema tõmbekeskuste võim tõukekeskuste üle. Võimu ülesandeks on aga kujundada vastavad olud ja varustada need protsessid pühakirjatekstidega. Tulemus on aga see, et me peame enda paberivabrikud kinni panema ja meie metsade paberipuu ootab meie sadamates toorainena väljaviimist. Me ei tohi omada ka võimekust enda varustamiseks toiduainetega, sest vastasel korral ei ole Euroopa tõmbekeskustel enam enda ületoodangut kuhugi panna.

Meie inimesed ei tohi olla peremehed ja omanikud enda riigis ega omada võimu valitsejate üle. Meie töölised peavad üles ehitama tõmbekeskuseid võõrastel maadel ja mida paremini me seda kõike teeme, seda õnnelikumad saame me võimu arvates olema. Seega me peame täitma Euroopa mõistes tõukekeskuse rolli, kes tõmbekeskusi tooraine, ajude ja odava tööjõuga varustaks.

Sellel tootmisressursside kontsentratsiooni protsessile on ka ajalooline mõõde, sest sama ülesannet täitsid  kunagi Inkade Ameerikast  saabuvad kullalaevad või mustalt mandrilt saabuvad orjalaevad. Mõlemaid serveeriti kui jumala kingitust. Tänapäeval täidavad sama eesmärki Euroopa liidu äärealade tõukekeskused ja vastavalt üles ehitatud  rahandussüsteem võimaldab panna konkureerima kosmosetööstuse ja peretalu. Siinkohal võivad talupojad ise arvata, kumb peale jääb. Eelnev tekitab aga küsimuse, kas meie ühiskond peab toimima kaasajal samasuguse feodaalkorra arengualgoritmi alusel ja kas see on meie ametliku võimupoliitika lagi? Ja ärgem unustagem, et sellise loogika alusel üles ehitatud kultuurihälli kohal laiub tänaseks kõrb.