Arved Breidaks,
lõunaeestlane
Statistikaamet tegi sel nädalal teatavaks rahvaloenduse käigus kogutud faktid selle kohta, et Eesti inimene on otsustanud kolida maalt ja väikelinnadest Tallinnasse ja selle nn kuldsesse ringi, kus vallad on rahva arvult juba suuremad kui mõni maakonnakeskus ja külad rahvarohkemad kui mõni sisemaa vald.
Küllap pole see teadmine kellelegi uudiseks, sest linnastumisest on räägitud juba üksjagu kaua ja eks enamiku maainimeste tutvusringkonnas ole neid, kes viimastel aastatel on linna läinud ning sinna jäänudki.
Sestap on ka reaktsioonid olnud üsna vaoshoitud. Vallavanemad vangutavad pead ja linnapead lubavad pingutada, et maakonnad päris tühjaks ei voolaks. Aga midagi uut ja põhjapanevat pole kuulda olnud, millest tuleb järeldada, et ideed linnastumise peatamiseks on otsa saanud.
Puhtast õhust, lasteaiakohtade üleküllusest ja kinnisvara madalatest hindadest võib nõrkemiseni rääkida, kuid mingisugust märgatavat tulemit sellest pole sündinud. Inimene on ikkagi ratsionaalne olend, kes enne otsuse tegemist kaalutleb ja seni on töökoht Tallinnas kaalunud üles lasteaiakoha ja metsakohina kauges vallas.
Äkki peakski sellele üsna pikalt käinud halamisele siinkohal joone alla tõmbama. Kaua sa ikka nutta jaksad? Ükskord peab hakkama vaatama, kuidas edasi toimetada olukorras, kus maal tulebki läbida pikki kilomeetreid, et kohata järgmist inimest.
Leian, et omavalitsuse suurus on Eestis mõnevõrra ülefetišeeritud teema. Igal aastal käib valdade ja linnade vahel mingisugune väljakuulutamata võistlus, kes suudab kellelt rohkem hingi üle lüüa, just kui selles seisneks mingisugune lahendus.
Tegelikult mitte. Kui meelitada linnapere end suvilasse sisse kirjutama, siis ainuüksi see fakt ei tee neist veel maainimesi. Nad elavad ja tarbivad teenuseid jätkuvalt linnas, ainult tulumaks laekub valda, mida nad talveperioodil võib-olla ei külastagi.
Oluline riiklik küsimus on minu meelest see, kuidas tagada maal elava vähemuse huvide kaitse ja avalike teenuste kättesaadavus. Omavalitsustel pole siin väga palju midagi teha, see on küsimus erakondadele. Rahvas on jalgadega rääkinud, nüüd on aeg poliitikutel midagi välja pakkuda.
maalt linna ei meelita mitte innaisad vaid suure linna suured võimalused. maal inimene ostab kallist kartulit aga linnas saab selle 0.18 senti kötte. samas maainimene on ori (sõna otseses mõttes) oma küla ainsale poele (kui muidugi on poodi) aga linnas palju poode ja veel odavate hindadega. miks siis hoiab seda inimest maal?
Pole isegi kuskil meelt lahutada kui jah-sõida linna ja siis kae millega tagasi saad. kui on õldse sellist rahakest. enamasti maainimesel peost suhu see maaelu käib. ah, mis sttn ikka…..eks linnaisad ise maaelu tuksi keerasid omal ajal ja nüüd ehitavad Tallinna “komunismi”, mis omal ajal nõukaaegne unustus oli ja ei saabunudki!
Kah lõunaeestlasena tahaksin sõna sekka öelda ja see ei ole virin. Kui meil on 102 tühja küla, siis tähendab see seda, et koalitsioon on oma rahva suhtes rakendanud genotsiiti või põhimõtet: peale meid tulgu veeuputus.
Kui need küladest ja üldse maalt lahkunud inimesed elaksid edasi Eestis, neil oleks töö ja võimalus kodumaal edasi elada, siis polekski see nii kurb, kuid tõsiasi on see, et tööjõus andekad inimesed on siit lahkunud, sest kodumaal ei ole neid vaja. Pigem saab tööd hiinlane, hispaanlane, valgevenelane ja nende töölevõtmise puhul maksab riik veel ettevõtjale peale. Nii, et ei saa kuidagi seda rahulikult võtta kui Eesti riik, keel, küla ja rahvas suretatakse välja