Sulev Valner,
ajakirjanik
Kui seni ikka tuli euro saamiseks valitsusel kõvasti kulusid kärpida (tundub, et mitte küll nii palju iseenda omi kui igasugu allasutustel), siis nüüd on kõik pöördunud — algas euro nimel raha põletamine. Mida nimetatakse ka euro teavituskampaaniaks.
Järelikult on masuks nimetatu ametlikult läbi saanud ja riigil raha küll.
Teoreetiliselt kõlab õigesti, et iga selline suur muutus nagu rahaühiku vahetus ju on, nõuab teleklippe ja plakateid. Aga tegelikult – kas tõesti on veel kellelgi vaja sellist lahtisest uksest sisse murdmist, et kulutada sadu tuhandeid või ka miljoneid ütlemaks seda, mida iga põlvepikkune poisike on juba nagunii ammu kuulnud – euro tulebki 1. jaanuarist.
Miskipärast tuleb mul ette kiuslik paralleel sellega, mida tegi Keskerakond kohalike valimiste eel Tallinnas, kui jagati abivajajatele küttepuid ja kartuleid. Põhiaur ja kõige rohkem raha aga ei kulunud mitte puude ja kartulite peale (mis pealegi veel hooletusest lasti ka suures osas ära mädaneda), vaid suurele reklaamikampaaniale, et mitte ainult tallinlane, vaid iga Eesti inimene näeks, kui väga linna juhtiv partei ja linnapea isiklikult kõigi eest hoolitseb. Ja mis seal salata, ilmselt see omajagu mõjuski, kui hilisemat valimistulemust vaadata.
Kas ei ole mitte euro tuleku suur teavituskampaania samuti suures osas hoopiski riikliku raha kasutamine kevadel toimuvate Riigikogu valimiste eel enda kaudseks esiletõstmiseks — meie tõime teile euro!
Aga isegi eeldades, et kõik on selles osas korrektne ja tehtud tõepoolest vaid parimate kavatsustega, tundub see kampaania igal juhul mõttetu priiskamisena ajal, mil näiteks enamik registreeritud töötutest ei saa kroonigi toetust. Kuidas seletab valitsus pärast suurejoonelist rahapõletamist tuleva aasta eelarve arutelul, et tegelikult on riigil raha vähe ning selle, teise ja kolmanda jaoks ei jätku?