Lurich on meile tänaseks sümbol, legend, müüt.
Selliste saatesõnadega alustab Paavo Kivine oma äsjailmunud raamatut LURICH.
Kui eelmine, Olaf Langsepa poolt 1958. aastal kirjutatu (Georg Lurich) keskendus rohkem jõumehe sportlikele tulemustele, siis elupõline spordimees ja spordiajakirjanik Paavo Kivine toob lugejate ette hoopiski seni publitseerimata tegevusi ja fakte. Materjale on läbi töötatud aastate jooksul viieteistkümnes muuseumis, lisaks veel kakskümmend kaks eraisikut on kasutada andnud omi kogusid ja arhiive. Märjamaa vallast nendeks Sillaotsa Talumuuseum ja Helju Unga.
Raamatu esitlus toimus 17. novembril Apollo raamatupoes Tallinnas. Mahuka A4 formaadis raamatu 9. leheküljelt leiame 13-aastase Georgi kirja Jakob Hurdale. Saame teada, et seni karskluse etaloniks peetud jõumees 1909. aastal Bakuus olles, tervisest tingituna kasutas toiduks ainul õlle sisse klopitud kanamune. Õlle keetis Velisel Kalase talus onupoeg Hans ja saatis vähemalt paar korda kuus rongiga Georgile. Kohale jõudnud õlu olnud hea, ainult veidi hapu. Sillaotsa Talumuuseumis hoiul olevast 48-st Geogi poolt Velisele Hans Luricile saadtud postkaardist on poolte (sisukamate) tekstid raamatus ära toodud. Nendelt kaartidelt ka see viimane teadasaamine. Märkusena olgu öeldud, et muuseumis on Ludvig Mei tehtud fotokoopiad postkaartidest, originaalkaartide saatus on seni teadmata.
Ehk on keegi lehelugejatest kunagi kuulnud või näinud originaale? Sillaotsa Talumuuseum või Eesti Spordimuuseum on tänulik igasuguse info eest.