Lihtsalt tere

Kaia Roots,
Peetri küla elanik

Kui ma väike olin, õpetasid vanemad mulle järjekindlalt: kõigile oma küla elanikele tuleb tere öelda. Tere kui elementaarne viisakus! Igati põhjendatult – meie väikesesse külla üldjuhud võõrad ei sattunud – ikka olid need kas oma inimesed või nende sõbrad-tuttavad. Kõik tundsid kõiki.

Nüüd on mu omad lapsed vanuses, kus teretamise jutt aktuaalne. Ja mida siis neile õpetada? Küla on enam kui kümme korda suuremaks kasvanud, inimesi ei tunne enam nägupidigi. Kas üks lihtne tere on siis kohane, sobilik ja põhjendatud? Või vanamoodne ja pealetükkiv?

Hommikul kutsikaga jalutades üritan kõiki tervitada. Loogiline, et enne koitu jalutavad külas ringi tõesti vaid oma inimesed. Enamaltjaolt veel ühed ja samad inimesed. Tulemus on mõtlemapanev. Saavad  kaks koeraomanikku kokku, loomad nuusivad  – „tervitavad“ üksteist. Ütlen oma tervituse ja saan vastu terve sületäie erinevaid reaktsioone. Kes kohmab midagi, ise  püüdlikult oma peni vaadates, kes vaatab mujale. Üks noormees jäi mulle suurte silmadega otsa vaatama, nagu oleksin kohatu lähenemiskatse  teinud.  Isegi vist punastasin selle pilgu peale.

Tõsi, on vana kooli mehi, kellega ka paar lauset ilmast vahetame. On ka neid, kes peale mõnd teretamist juba ise täitsa rõõmsalt vastu teretavad ja vahel lausa esimesena. Mõni viipab edaspidi ka autoroolis.

Ühel ilusal päeval möödus aiast tervisejooksu tegev  30ndates mees, vaatas üle aia, vaatas otse silma ja… Oo, käis peast läbi, kas tõesti tuleb see nüüd ära – võõras inimene ja teretab! Teretaski… ainult inglise keeles.

Kummaline, võõral maal oleme vist isegi agaramad teretajad – hotellis naabertoa inimesele ikka noogutame. USAs elanud tuttav kurtis, et hekki istutada oli lausa tüütu – iga mööduja hõikas midagi julgustavat, mõnigi tuli nõu andma ja abi pakkuma. Meil seda muret ei ole, oma aias saab üsna rahus nokitseda.

Kärudega ringirallivate titeemmedega on lihtsam – esiteks on neil aega ümberringi vaadata, teiseks leiavad noored emad väga lihtsalt ühise keele  ja eks suhtlemisvaeguski tee oma töö – nii juba pärast paari teretamist märkad, kui lähendes noore naise näkku naeratus ilmub. Tere töötab!

Mis selle lihtsa terega siis on? Miks on see nii tähtis ja miks seda nii peljatakse? Tere võtab anonüümsuse, tervitades teisi, muutub inimene nähtavaks, meeldejäävaks. Kui sinna lisada veel hetkeline silmside, siis see on juba osake tutvust.  Tere annab teavet teretaja kohta: on see julge, valjuhäälne, vaikne, tagasihoidlik, rõõmus, ebalev. Muuseas, teretamine on kõige lihtsam ja odavam viis turvalisuse tõstmiseks. Vaevalt et taskuvaras pärast siirast tere enam näppe teretaja rahakoti järele sirutaks.

Eks see pisike kahesilbilne sõna näita ka kasvatust. Paneb ikka imestama küll, kui lapsi lasteaeda viies vanemad üksteist tervitada ei märka. Kiirus? Töömõtted peas?  Niigi palju neid, keda teretada?

Jah, kõik võib olla. Aga ka minu lapsed saavad kuulda enne ja pärast sööki: oma külas tuleb inimesi teretada!