Fotogalerii
Alari Allikas personaalnäitusega Raeküla Vanakooli keskuses. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Pühapäeval, 30. augustil avati Pärnus Raeküla Vanakooli keskuse aulas Alari Allika maalide isikunäitus, milles mõtestub maastiku, mälu ja usu omavaheline tihe põimumine. Avapäeval toimus ka väike autori kontsert.
Raeküla Vanakooli keskuse juhataja Piia Karro-Selg on rõõmsalt rahul, et see näitus on tulnud nende majja. „Ma tõesti ei mäleta, kes meid talle soovitas, aga ma olen väga tänulik nendele, kes meid soovitasid. Väga ilus kontsert, väga hea tunne, väga hea sissejuhatus meie hooajale. Aitäh!“ Kui ma nüüd neid maale olen vaadanud, siis ma saan aru soovitajatest, sest tema maalid vajavad suurust, ruumi, õhku. Ja meie saal harmoneerub nii tema toonidega kui ka pakub just nimelt nendele töödele seda nii vajalikku avarust.”
Pärnu Kunstiklubi liige Tiina Erala ütleb, et üsna paljud kunsti harrastajad ei tegele kunstiloomega rikkaks või kuulsaks saamise nimel. Kunstiga tegelemine on neile kui eluviis, mis annab hea enesetunde. Maalimisel pildi sisse minnes saab põgeneda reaalsusest. „Lähed mereranda, maalid seal…” Erala kinnitab, et tegelikult on see päris paljudele kunstnikele hoopis olulisem, kui rikkuses ja kuulsuses elamine. „Peamiselt on kunst ikkagi eneseväljendamise viis ja nende inimeste pärismaa, keda ei peeta professionaalseteks kunstnikeks. Ja polegi üldse tähtis, kas sind peetakse professionaaliks või amatööriks või pühapäevamaalijaks. Inimese kui isiksuse jaoks on tähtis see, et tema oma kunstiloomest leiab rahuldust ja hingele kosutust. Ma arvan nii,” arutleb Raekülas elav ja maalimisega oma aega sisustav Erala, kelle jaoks on pärnakas Alar Allikas täiesti tundmatu nimi.
Esiplaanil Alari Allikas ja Tiina Erala, kes jagab kunstnikule oma esmamuljeid personaalnäituselt Raeküla Vanakooli keskuses. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Ilmselt ma olen tema maale ka varem näinud (Pärnu kunsti aastanäitusel), aga lihtsalt isiklikult nagu ei ole varem kokkupuudet olnud,” tunnistab Erala, kes samas tunnustab kaaslinlase head kunstniku natuuri ja näeb tema sisukust. „Ta valdab värve ja maalitehnikat. Tema piltides on hästi palju valgust ja pilvi ning vett kujutab täiesti meisterlikult. Maastikumaalijana on ta kindlasti täiesti professionaalne. Ilmselt ta ei ole Kunstnike Liidu liige, aga tänapäeval ei ole see vahe üldse oluline.”
Veel märkab Erala mõnda aega välismaal elanud ja ilmselt ka palju rännanud kunstniku maastikumotiive kusagil Lõuna-Euroopas või mujal. „Neis on sellist sooja lõunamaa valgust – nagu hästi-hästi toredat. Huvitav kunstnik! Ja väga huvitav on vaadata pilte ligidalt, kuidas ta on maalitehniliselt oma maalid üles ehitanud.”
Kuna näituse avapäeval toimus ka autori kontsert, siis kirjeldab Erala kontserdisaalis istumistki: „Kuulad ja vaatad kaugemalt neid maale, mis tekitab sellise erilise toreda meeleolu. Ja seda ilma, nii nagu autor ütles, et noh, sõna otseses mõttes ilmastik mõjutab seda, kui inimene maastikku maalib. Mina naudin väga seda näitust ja soovitan kõigil tulla vaatama.”
Alari on jäänud näituse külastaja kõrvale seisma ja osutab käega maalile, mille alla on kirjutatud „Maailma valgus ristil” (õlimaal lõuendil | 60 × 60 cm | 2022-2023). „Me teame, millele see viitab ja kellele see viitab. See on suurima kontrastiga pilt, nii sisulises, kui ka värvilises mõttes. Seal on peaaegu mustad toonid ja samas see valgus, mis on ristile naelutatud – või see, kes on ristile naelutatud. Seal on ka röövleid kujutatud. Piibliloost teame, et ühele neist öeldi: täna pead sa olema minuga paradiisis. Kui Kristus ristil olles ütles seda, siis ma tegin tema peakohale ka tükikese sinist taevast,” selgitab kunstnik pildi sisu ja selle maali juurde enda loodud kaveri valmimist.
„Ma tegin laulule „Maailma valgus“ uue meloodia ja natuke muutsin sõnu. See on minu poolik kaver või… noh, ikkagi nagu uus laul.” Aga Alari on loonud ka algusest lõpuni oma laule.Nagu näiteks „Pärnu hotelli taga“, mis on tema oma laul kodutute meeste loost.
Tarmo Lillemets, Rainer Kapov ja Alari Allikas Raeküla Vanakooli keskuses. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Vanakoolis toetasid Alari Allika kontsertesinemist Tarmo Lillemets kitarriga ja Rainer Kapov laulmisega. Nad esitasid üldtuntud vaimulikke ülistuslaulule. Lehmalugu oli folgiklassikast. Kunagi kuulus see ansambli Valge Vene repertuaari. Laul jutustab lehmapidajast ja temalt piima ostnud ostjast.Lehmapidaja valas piimakoguse rohkendamiseks vett juurde, aga ühel päeval hakkas südametunnistus vaevama – enam ei saanud nõndaviisi petta. Ja siis piimaostja helistas ja tundis huvi, et mis on juhtunud: „Kas oled uue lehma ostnud? Lehmapidaja vastas eitavalt ja tunnistas, et temast sai kristlane ega tahtnud enam sääraste tempudega jätkata. Ta mõistis, et see on olnud rumal temp. Refräänis kõlavad sõnad: „Kord oli minus süda nõnda pime, / kaevuvett ma panin piimasse. / Kui tuli Jeesus, sündis minus ime, / sain uue elu, uue südame.“
Alari Allikas ise on sarnastest tempudest hoidunud noorest east peale. „Minu uue südame saamise lugu algas 10–12-aastaselt, kui ma olin Kuimetsa palvemajas. Mu ema käis seal ja mu vanaema oli Kuimetsa koguduse kandlemängija. Seal toimus laulu- ja mängupüha, kus oli palju kandleid ja mandoliine. See oli siuke vana kooli värk: küladest ja kõikjalt tulid taadid ning memmed kandlete, mandoliinide, kitarride ja igasuguste pillidega kokku. Palvemaja oli pille ja rahvast täis,” meenutab Alari Allikas. „Vaatasin aknast välja, mul polnud nagu midagi teha. Aga siis jutlustaja või pastor Koplimäe küsis, et kes tahab täna oma elu Jumalale pühendada? Ja järsku midagi mind kõnetas. Ma sain kutse Jumalalt, millele kohe ei vastanud, sest ma olin uje. Ma hoidsin toolist kinni, kui kästi püsti tõusta või midagi teha – kuidagi märku anda, et palvetada ja oma elu Jumalale anda. Aga ma ei soovinud seda teha.” Kuid süda jäi vaevama. „Lõpuks ma jõudsin selleni kuskil paari-kolme aasta pärast, umbes14-aastasena ja hoopis Tartus.”
Alari Allikas personaalnäituse avamisel kontserti kuulamas. Raeküla Vanakooli keskuses.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Maal „Taevas kohtab maad“ asub ainsana puki peale toetatult keset põrandat. See on kõige viimane pilt. „Noorest peast sa nagu ei saa sellest nii aru, aga nüüd hakkad mõistma, et see on tegelikult nagu üks armulugu, mis Piiblit läbib. Kus kõik see skaala on olemas: see kirg, esimene armastus, seal on pettumused, aga ka eemale tõmbumine ja pahandumine,” räägib Alari. „Kui maa tõmbub eemale ja taevas tõmbub endasse – seal on need pimedad tunnid. Lõpuks siis Jeesus lunastab armastuse pärast selle maailma uuesti. Hakkab toimuma leppimine, mis kestab tänaseni. Praegu ongi see leppimise aeg. See suur lugu on mind kõnetanud ja praegu tüürin selle poole, et oma maalidesse tuua veel rohkem taeva ja maa lugu, mis iganes vormis see siis väljendub. Praegu olen ma alles nagu mingisse järgmisesse etappi astumas, ma loodan.”
Küsimusele, millal Alari maalima hakkas, vastab ta, et juba kolmeselt vedas seina peale kriipsusid. „Värve ei olnud saada, oli nõukogude aeg. Isa tõi mulle kuskilt mingit riidevärvi ja sellest sai mingisugune esimenevesivärv, millega midagi teha. Pärast tõi mulle juba vägevamaid värve ja veel vägevamaid.” Vahepeal saabus pikem katkestus. „Aga siis ma läbisin Inglismaal viibimise ajal tõsise südame operatsiooni. Sealt tagasi tulles tervenesin imeliselt Jumala armu läbi. Aasta oli 2017.Pärast seda hakkasin maalima põhjalikumalt. Tuli uus hoog sisse, uus tuul purjedesse. Tegelik kunstialane tegevus algas kodumaale naasmisel. Enne tegin vaid mõned pildid. „Good Old England“ valmis enne haiglat. Ja siis veel üks, aga ülejäänud kõik pärast seda kuni tänase päevani.
Maal „Taevas kohtab maad“ Raeküla Vanakooli keskuses. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Alari arvab, et on kokku maalinud kusagil sadakond pilti. Näitusel on 30. „Oma maale müün ja kingin, aga kõik ei lähe siiski kaubaks, kõigiga ei ole rahul,” on kunstnik enesekriitiline. Käesolev näitus „Taevas kohtub maaga“ on tema 7. personaalnäitus. Varem on tal isikunäituseid toimunud Tartus, Nõos, Kehras, Pärnus ning Stokesleys Inglismaal. Ta on osalenud Pärnu Kunstnike aastanäitusel.
Alari on veetnud suure osa oma elust Pärnus, kuid elanud ja tegutsenud aasta Kanadas ja viis aastat Inglismaal. Aastakümnete jooksul on ta tegutsenud pastorina, kogukonna eestvedajana ja pereinimesena, kuid maalimine on jäänud tema elus pidevaks loominguliseks kutsumuseks. Pärast abikaasa Katrini lahkumist 2024. aastal on maalimisest saanud veelgi sügavam ruum mõtiskluseks, tänutundeks ja lootuseks. Täna töötab Alari oma stuudios Pärnus, luues teoseid, mis kutsuvad vaatajat peatuma, mõtlema ning avastama ilu, tähendust ja valgust igapäevaelus.
Alari Allika maalide isikunäituse avamisel Raeküla Vanakooli keskuses. Video: Külauudised
Tema teekonda tänasesse päeva on aidanud kujundada varased õpingud ja hilisemad konsultatsioonid Tartu Lastekunstikoolis (õpetajad Jõgever ja Pukk), joonistamistunnid Tallinna Kunstiinstituudis ning Prantsusmaal tegutsev briti kunstnik Stuart Davies.