Arvamus ja fotod
Marko Matvere kontsert Sindi kärestiku serval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Läbi augustikuu eelviimase päeva õhtuvarjude liikus loendamatu inimeste hulk piki Sindi kärestiku kallasrada estraadilava kutsuvate tulukeste suunas, kus loodeti Marko Matveret kuulda.
Marko Matvere kontserdil Sindi kärestiku serval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ettenägelikult tulid väga paljud oma isiklike kaasavõetud toolidega, sest lava ette asetatud pingiridadest jäi lootusetult väheseks. Kõik ei mahtunud lava ette. Nii kaardus kontserdikülastajate hulk ka lava külgedele ja muist kuulajaid nägid esinejat rohkem selja tagant, kui üldse. Kella üheksast astus Marko Matvere lavale ja laulis hakatuseks kaks laulu. Tema tuttav ja merekaruselt sügav bariton ei vajanud pimeduses prožektoreid – justnagu tume, voolav Pärnu jõgi täitis Sindi kärestiku niigi poolpimeduses võimsa ja sooja heliga.
Kuulates lauljat kiikasin aeg-ajalt suunda, kustkaudu Matvere oli läbi rahva lava juurde sammunud. Arvasin, et eelnevalt reklaamitud kvartett liitub Matverega natuke hiljem. Siiski seda ei juhtunud, eksisin reklaami lugemisel. Puudust ei osanud sellest tunda. Paari laulu laulmise järel kuulsin merekarusel ja elukogenud tämbril pikemalt jutustavat häält, milles kostus põhjamaise mehe elutarkust ja julgelt vürtsitatud huumorit.
Sindi kärestiku serval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Jaa, päris huvitav koht siin endise tammi lähedal,” meenutas Matvere, kellele seostus sellega ainult üks lugu. „Mina ise olen Pärnu inimene. Ja kaheksakümnendate aastate alguses, kes on kalamehed, mäletavad, et tuli selline asi – leiutati nagu puulant kalapüüdmiseks.” Kuulasin põnevusega ja mõtlesin, et millise puändiga novellimõõtu lugu lõpeb. Loo lõpp kutsus osal rahval esile naeruturtsatuse, aga teine osa jäi sõnatuks.
Seejärel tutvustas Matvere laulu, mis olevat maailma kõige kuulsam merelaul. „Selle on kirjutanud keegi prantslane Charles Trenet seitsmekümnendatel ja nagu pikse löök tabas seda meest inspiratsioon, kui ta kirjutas merelaulu. „Kuuldavasti saanud ta maailmakuulsaks ja ka üsna jõukaks meheks tänu sellele ühele laulule. „Tüüp ei viitsinud isegi kahte salmi kirjutada – kirjutas ühe salmi, laulis kaks korda läbi. Ja ega sellel laulul mingit sisu ka ei ole. Minu ees on meri. Kujutate ette, eks ole, meri on sinine, taevas hakkab potisiniseks minema, ei tea, kas hakkab sadama. Loojuv päike värvib majade fassaadid punaseks. Armastan sind, meri. Igatsen, jään igavesti sind armastama. Selline on lühidalt selle laulu sisu.” Kuna Lauri Leesi on kunagi minevikus selle pala (“La Mer”) eesti keelde ümber pannud, sai Matvere teise ringi laulda eesti keeles.
Marko Matvere kontsert Sindi kärestiku serval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Must karp, mis mul rinna peal ripub, selle nimi on nuppakordion,” tutvustas õhtukülaline oma saatepilli. „Venelased nimetavad seda ka bajaaniks, aga Euroopas nimetame seda nuppakordioniks. Lisaks on selle instrumendi eripäraks veel see, et töötab ainult elektriga. Tal oma hääli ei olegi. Siin on igasuguseid nuppe ja tulesid vilgub ja siin üleval on väikene displei ja… Ühesõnaga, neid asju, mis selle karbikese mängimise juures on, on päris palju vaja meeles pidada. Sellepärast on tõenäoline, et ma aeg-ajalt teen lolle nägusid.” Jätkates jutustust meenutusega pinginaabrist tõdes Matvere, et tegelikult on päris raske olla tõsine, kui sul on võimalus musitseerida.” Järgmise palaga käskis ta publikul ühineda nii valjult, kui suudetakse: „Sest et me elame vabal kodumaal ja me võime laulda nii valjult, kui me iganes tahame.”
„Vanemad inimesed mäletavad, et Nõukogude Eesti päevil mängiti Vikerraadios heliloojat ja poeeti Mikis Theodorakist praktiliselt iga päev ja mitu korda,” mäletas ka Matvere. „Teda peeti kõige tõsisemaks Kreeka kommunistiks, kes üldse on planeedile Maa sündinud. Aga muidugi mõista oli ta lihtsalt üks vasakpoolne intellektuaal, kellele meeldis mässata. Ja põhiliselt mässas see vend siis Kreeka sõjaväelise valitsuse vastu ehk hunta vastu. Ja see hunta karistas seda meest päris karmilt.” Matvere teadis öelda, et Mikis Theodorakis olevat maakera ainuke inimene, kes olnud kaks korda elusalt maetud ja ikka sellest eluga pääsenud. „Noh, minu väike teooria on selle juures, et kui sind on ikka kaks korda elusalt maetud — mis tavafantaasiasse nagu ei mahu — ja sa oled ikka eluga pääsenud, siis muutub elu väga kalliks ja hakkavad sündima ilusad laulud.” Ja ta lauliski kaunilt: „Sinine taevas ja päikesepuu, / mererand ja palmipuu. / Sa seisad siin, jalad vees, / kesk luiteid valgeid, laintevahuses…”
Marko Matvere kontserdil Sindi kärestiku serval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
15 aastat tagasi ümber planeedi Maa purjetades oli Matverel õnn ja au olla seal madrusena ametis. Ta mäletab väljumist Atlandi ookeanile. „Olime kõik veidi ähmis ja närvilised, sest et meist keegi, kes seal purjekapardal viibisid, ei olnud varem Atlandi ookeanil purjetanud. Aga noh, tasapisi muutus kõik tavaliseks nagu ikka elus. All oli sinine, ees oli sinine, üleval sinine. Tuul puhus iga päev ühe ja sama nurga alt, sama tugevalt. Mitte midagi nendes päevades eriti ei juhtunud, kuni umbes kahe nädala pärast, 14 ööpäeva pärast vaatasime elektronkaardilt, et lähima saareni Kariibi meres on meremeeste keeles 300 kilomeetrit.”
Ja just sellel hetkel märkas kogu reisiseltskond laeva kohal tiirutavat kahte väikest linnukest. Linnukesed maandusid laevale. „Meie kaheksa heas toitumises Eesti jõmkerakat kogunesime seda looduseimet vaatama. Nii väikesed linnud, kuidas sa ikkagi seal ookeanil niimoodi ellu jääd, mõtlesime meie oma inimese mõistusega.”
Mingi aeg hiljem avanud üks linnukene oma silmad: „Vaatas meid ja siis kädistas niimoodi: (linnu laulu imitatsioon). Ja virutas oma kaaslasele, tillukese terava nokaga mitu tihedat seeriat vastu pead. See tõmbas ennast kühmu ja tegi näo, et mitte midagi ei ole juhtunud. Varsti jälle esimene pääsuke kädistas: (linnu laulu imitatsioon). Ja jälle virutas terve seeria väikesi teravaid vastikuid lööke sellele vastu pead. Ja järgmisena siis mõtlesime, et mida see emane võis isasele ette heita?” Nad magasid paar tundi, tõusid taevasse ja ei suundunud sugugi mitte esimeste saarte suunas, vaid veelgi kaugemale lageda ookeani peale, sest et see oligi nende kodu. Nemad elasidki seal, jutustas Matvere, et jätkata Ladina-Ameerika riikides väga-väga populaarse lauluga kahest pääsukesest. „Kaks pääsukest / tuul kandis üles kaugele / ja kuskilt poolt / ei paistnud enam maad…”
Sindi kärestikult Marko Matvere kontserdilt koduteel. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Nõnda jutustas Matvere tosinkond lugu ja laulis mõnevõrra rohkem laule ning nii saigi eilse kontserdiga Sindi suvemuusika sarjale punkt pandud. Jääb vaid meenutada, et eelneval suvekontserdil esinesid Agulipoisid oma sajanda kontserdiga Sindi Seltsimaja laval ning esimese kontserdi „Vana pildiraam. Silvi Vrait 75” andsid seltsimaja esises pargis Liane Loog, Evald Raidma ja Airi Allvee.
Samal teemal:
SINDIS TOIMUNUD KONTSERDIL „AGULIPOISID 100” APLODEERIS KODUNE PUBLIK NOORMEESTELE PÜSTI SEISTES
