Fotogalerii
Lipu heiskavad Sindi gümnaasiumi direktor Katrin Kohjus ja gümnasist Kait Kampus.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Täna hommikul sammuti kümnete lippudega Sindi gümnaasiumi esisele lipuväljakule ja rivistuti Seljamaa monumendi kõrvale. Kell kaheksa oli Pärnu Noorte Puhkpilliorkester valmis mängima Eesti hümni, mille helide saatel heiskasid Sindi gümnaasiumi direktor Katrin Kohjus ja gümnasist Kait Kampus sinimustvalge lipu.Sindi laulukoor laulis.
Teisena mängiti Rein Vendla dirigeerimisel „Eesti lippu”. Seejärel suunduti marsisammul ja orkestri saatel Sindi seltsimajja, kus jätkati pidulikult alustatud hommikuga toasoojuses ning rahvuspühale kohases meeleolus.
“On jälle aeg selg sirgu lüüa ja heita endalt orjarüü, et loomishoos kõik loodu koos võiks sündida uuesti,” luges päevajuht Kauri Mitt hästi tuntud laulu „Koit” sõnu, mida harjutud kuulma hingevärinal Tõnis Mägi häälel.
Tori vallavanem Lauri Luur tervitas Eesti Vabariigi 108. aastapäeva hommikul kohalviibinuid mõttega näha tagasivaates hetki, mil meil on olnud võimalus Eesti riiki luua, aga ka uuesti taastamist. „Need hetked on olnud ajaloos alati üsna üürikesed. Siinkohal peamegi siis olema ääretult tänulikud neile, kes on osanud ajalooakna avanemist targalt ära kasutada. Olgu nendeks isikuteks Konstantin Päts või ka Sindist võrsunud Julius Seljamaa ja paljud teisedki. „Nad olid õigel ajal õiges kohas ja ajasid õigeid asju, mille tõttu sai riik loodud, sest osati selles keerulises geograafilises asukohas eesmärgini jõuda.”
Järgmisena pöördus saali kogunenud rahva poole MTÜ Eesti Lipu Seltsi Sindi osakonna esimees Chätlyn Parts teada tuntud tõdemusega, et inimene ei tee üksi siin ilmas mitte midagi ära. Eesti taasiseseisvumispäev perepäevana, Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev, Tartu rahulepingu aastapäeva tähistamine, Eesti lipu päev – kõik on teostatav, kui on inimesi, kellega tegutseda. „Tänan otse ja südamest meie meeskonda ning toetajaliikmeid, kes me alati vabatahtlikult oleme, tuleme ja teeme. Olgu selleks kaevikute ehitamine lavakujundusena, Lydia Koidula kleidi õmblemine, Eesti motomeeste sinimustvalgete lippudega sõidud meie üritusel, meie Nuudi juuste ja habeme äraajamine Papa Jannseniks kehastumisel, hilisõhtused teksti- ja liikumisproovid. Tehtud tegusid kodumaa heaks on lugematul hulgal.”
Jannseni-aegne Sindi laulukoor, lipu seltsi Sindi kauaaegne koostööpartner.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Meeskonnaga endast parimat andes tõi esimees välja ka murekoha. Probleemiks on lipu hoidmine riigi tähtpäevadel. „Minu jaoks on arusaamatu, kui kutsume inimesi tähtpäevadel kandelippe hoidma, siis tulevad ainult vähesed. Pöördume lausa isiklikult inimeste poole. Mina ise olen alates kolmandast klassist osalenud kõikidel riigi tähtpäevadel.”
Chätlyn peab kohaseks meenutada neid, kes meie riiki hoidnud ja kaitsnud. Leivata, külmununa, perest ja sõpradest kaugel eemal, rindel, kaevikutes. Nende inimeste jaoks oli see päriselu, et saaksime vabal maal elada, rääkida ja laulda eesti keeles, kanda oma rahvarõivaid. „Miks me kõik siis riigi tähtpäevadel oma lippu ei hoia? Lippu, mille värvid ei ole lihtsalt sinine, must ja valge, vaid igal neist on oma tähendus. Lipp sümboliseerib meie ühtekuuluvust.” Soovides sinimustvalget vabariigi aastapäeva tsiteeris ta lõpetades eesti heliloojat, lauljat, sõnadekirjutajat Jarek Kasarit: “Mu inimesed, minu rahvas, mu seltskond, minu inspiratsioon. Üks seis, siht ja suund. Minu inimesed, minu elu armastus. Nad on mu oma inimesed ja kõik, mis teen, on neile pühendatud.”
Eesti Muinsuskaitse Selts avaldab Marko Šorinile tänu ja tunnustust.
Fotomontaaž: Urmas Saard / Külauudised
Ja siis leidis aset ülev hetk, mis haakus hästi tänasesse hommikusse – tõsi, et mõningasel ajalisel nihkel hilinemisega, kuid ometi aegumatu teoga. Toimus Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali üle andmine teenekale vabatahtlikule Pärnumaa muinsuskaitsjale – pikaajalise pühendunud ja tulemusliku vabatahtliku tegevuse eest kodupaiga ajaloo- ja kultuuripärandi kogumise, jäädvustamise ja kajastamise eest. Ta on kauaaegne Pärnumaa, eriti Sindi linna ja selle lähiümbruse ajaloo ja kultuuripärandi tundja. Tema nimi on Marko Šorin.
Lavastus oli nii hea, et kahtlen kas õhtul televiisori vahendusel konkurentsi üldse pakutakse.
Oodatud ja pikalt ettevalmistatud kontsertlavastus “Sind ei iial unusta” jutustas südamliku loo Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannseni elust ning tegevusest. Kogu kava stsenarist ja lavastaja on Chätlyn Parts. Marko Nuut mängis Jannsenit, Mirell Tiitus mängis lapseealist Koidulat ja Õnneli Pilliroog noort Koidulat. Kauri Mitt oli lisaks päevajuhi ülesandele ka lavakardinate vahele varjunud jutustaja. Kõrvalrollides osalesid Kristel Tiitus, Mariia Huziienko, Yeva Savka, Kertu Miil, Mariete Krimses, Lisandra Saar, Miikael Lüüsalu, Eliise Tiitus, Kristiina Anufrieva, Kaari Kasemaa, Lisette Kivimägi, Egon Gentalen, Gerda Anufrieva.
Sindi laulukoor laulis „Mu isamaa on minu arm”. Lavale jalutas teki sisse mähitud tillukest pambukest õrnalt hoidev Jannsen… Tema lahkudes ilmusid välja mänglevalt liikuvad lapsed. Uuesti seisis Jannsen vaatajate ees: “Mina, Johann Voldemar Jannsen, olen esimene rahvuslane, eestluse juurutaja ja kandja. Olen pärit Vana-Vändrast. Sündisin möldri ja kõrtsmiku pojana… Minu soov on, et talupoegadest saaksid haritud inimesed, mistõttu teen kõik selleks, et ühel päeval jõuaks kätte aeg esimese eestikeelse ajalehe väljaandmiseks.”
Siis nägi publik Mirelli etteastet Lydia Emilie Florentine Jannseni rollis. „Olen Jannsenite pere esimene laps.” – “Aga isa, kui sina pisukeseks jääd ja mina suureks saan, kas sa siis lubad minul ka eesti rahvale ühe pisikese raamatu kirjutada?” – “No muidugi! Sa oled ju Eesti lapselaps…” – “Aga isa, kas sa siis lõikaksid mulle sule ja laseksid mul oma tooli peal istuda?”
Õnnelil olid lilled käes ja rääkis Koidula sõnul: “Lapsepõlves, kui hommikul varakult õueaeda astusin, tervitasid mind kõik õitsele läinud lilleõied sääl. Kord nende ette seisma jäin. Siis liigutas üks vaga mõte lapsepõlve südant.” – „Meil aiaäärne tänavas, / kui armas oli see, / kus kasteheinas põlvini…”
Lava tagune hääl: “5.juuni, aasta 1857.” Jannsenilt: “Täna on märkimisväärne päev. Täna ilmub minu poolt toimetatud esimene eestikeelne ajaleht Perno Postimees ehk Näddalileht. Selles ajalehes nimetan “maarahvast” esmakordselt “eesti rahvaks”. Pöördumisel publiku poole: “Tere, armas eesti rahvas!” Ajalehte lugevad inimesed lahkusid lavalt ning asemele tulid Ebe-Triin Reinsalu ja Grete Reinsalu, et laulda kahekesi imelisel kõlal „Liivakella”.
Kontsertlavastuses “Sind ei iial unusta” osatäitjad. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Chätlynilt kuuldi Koidula värssides mõtlema kutsuvat mõtisklust – nagu näiteks: „Meie ise süüdlased, / kui veel vaenlane nii julge…”
Tantsitud “Ema süda” kohta ütles Chätlyn, et valik sai tehtud põhjusega, sest lugu on Koidula enda looming ning loo sõnum puudutab teda ennast ja kindlasti ka teisi inimesi. Selles tantsus tantsivad kaks ema koos oma tütardega väljendades ema ja tütre vahelist suhet. Chätlyn mõistab, et ema on või peaks olema inimene, kelle juurde saab alati minna. „Ema süda on truu, kindel, muutmata. Kui laps tunneb rõõmu, tunneb seda sama ka ema süda. Laulus kõlab ka küsimus “kas ema südant tunned sa?”, mida peaks iga laps enda käest küsima. Tema sõnul me tihtipeale ei mõista või läheme närvi, miks emad koguaeg muretsevad või kõike pärivad. „Teinekord võime selle peale isegi vastu nähvata, kuid tegelikult ei suuda miski ega keegi ema südant asendada. Laulusõnad ja tantsuline liikumine käivad käsikäes ning räägivad iseenda eest.” Öelduga võib vaid nõustuda.
Eesti riigi sünnipäevale pühendatud pidulik hommik ja kontsertetendus lõpetati Sindi laulukoori eeslaulmisel ühislauluga „Sind surmani”.
Mikko sõnul leidis ta Sindist tänase päeva pärli
Pärnakaid Sindis toimuval vabariigi aastapäeva rongkäigus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Seltsimaja pakkus kõigile Alla Metsmaa valmistatud kiluvõileibu, küpsetatud pirukaid ning kooke. Nii saadi peale etendust ka kõhud täis süüa. Sealsamas oli hea võimalus kuulda esimesi muljeid, mida jagati eranditult ülivõrretes. Silma jäi pärnakaid, kes eelistavad juba ei tea mitmendat aastat oma kodulinna asemel olla koos Sindi rahvaga, kuigi suurlinnas on kõik kõiges mitmekordselt võimsam. Mikko Selg oli üks neist pärnakatest, kes aegsasti vastas üleskutsele rongkäigus lippu kanda tulise sooviavaldusega. Mikko sõnul leidis ta Sindist tänase päeva pärli.
Tori valla volikogu esimees Marko Šorin tunnustas Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist Sindis: „Lipurivistus Sindi gümnaasiumi ees ees, rongkäik Sindi seltsimaja juurde ja ääretult hea lavastus Jannsenist ja Koidulast. Lavastus oli nii hea, et kahtlen kas õhtul televiisori vahendusel konkurentsi üldse pakutakse. Ja millised laulud! Super! Mul on olnud võimalus olla kolmel presidendi peol, kus on samuti lavastus. Kuid sellist head, sinimustvalget tunnet pole tekkinud. Olete kõik ääretult vahvad ja tublid inimesed! Suur tänu teile selle töö ja vaeva ning emotsiooni eest, mis te sintlastele edastasite!”
Samal teemal:
LIPU SELTSI SINDI OSAKOND VALMISTUB EESTI VABARIIGI AASTAPÄEVA TÄHISTAMISEKS
KES SOOVIB EESTI AINSAL RAHVUSPÜHAL HOIDA SINDIS SINIMUSTVALGET KANDELIPPU?