Fotod
Esinemine koos Cor Eifionydd’i segakooriga. Juhatab Jaanus Väljaots. Peadirigent Tiiu Tikkerber Ambla rahvarõivastes esireas paremal. Foto: Mikko Selg
Annika Poldre, vabakutseline ajakirjanik
Tuleval aastal 45. sünnipäeva tähistav Lehtse kammerkoor on oma head lauluoskust, kaunist häälekõla ja laia repertuaari tutvustanud aastate jooksul paljudel kontserdireisidel. Septembri viimasel nädalal oldi lauluturneel Inglismaa edelaosas Walesis.
Kui reisi esimesed päevad olid mõeldud sisseelamiseks ja Inglismaaga tutvumiseks – peatuti Manchesteris, sõideti ka Liverpooli, kus külastati kuulsat ansambli The Beatles muuseumi, siis esimene kontsert kuningriigis toimus samuti Manchesteris hiina kirikus ja koolis, mis ühe katuse all asusid. Väikeses ruumis esitatud kontserdil ei teinud lauljad oludele hinnaalandust. Ettevalmistus kontserdireisiks oli olnud põhjalik.
Lauluga üle piiri
Punane draakon
Walesi lipp
Walesi lipul, mis ametlikult tunnustati rahvuslipuna aastal 1959, on punane draakon valge ja rohelise taustal. Kui punane värv tähistab britte, ueilslasi ja kelte, siis valge sissetungijaid. Legendi kohaselt võitis punane draakon valge ja temast sai sitkuse ning vastupanu sümbol. Walesi hümni „Minu isade maa“ lauldakse või esitatakse kõigil ametlikel üritustel.
Säraval sügishommikul algab bussiga teekond Walesi. See pole lihtsalt turismireis algul mööda kiirteed, hiljem aina vaheldusrikkamat maastikut pidi. Sellest saab laulureis, kus mõnetunnine sõit sisustatakse lauludega. Kõlavad tuntud estraadi- ja rahvalikud laulud, ka „Horoskoobi“ ja eesti ansamblite repertuaarist ning üles võetakse metsavendade laulegi.
Lehtse kammerkoori laul kõlab kaugele Caernaforni kindluse tornist. Foto: Mikko Selg
Tund peale sõidu algust ületame Walesi ehk kohalikus keeles Cymru piiri. Esimene peatus kuninglikus sadamalinnas Caernarfornis viib meid otseteed ajalukku linna keskmes asuvas kindluses. Ligi 10 000 elanikuga linn, mille minevik ulatub roomlaste vallutuse aega, avaneb meie ees Walesi suurimas ja võimsaimas kantsis.
Walesi suurim ja võimsaim kindlus peopesal. Foto: Mikko Selg
Kuid enne paikkonna ajalooga tutvumist kuulatakse linnapea ja kindlusmuuseumi nõukogu juhi tervitussõnu. Järgneb koori lühikontsert kindluse siseõues. Nagu ühes vanas laulus on read: „Kui mina hakkan laulemaie…“, siis „küla tõusis kuulamaie…“ nii kogunevad siin muuseumikülastajad eesti laulu kuulama. Murul lauldud, tõuseb koor torni ja sealt kõlavad tõenäoliselt esmakordselt eesti laulud Urmas Sisaski „Sanctus“ ja Peep Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“.
Sihtkohta jõudnud, läheb päevakava tihedaks. Lisaks piirkonnaga ja loodusega tutvumisele ning elanike, s.h ka koolilastega kohtumistele on iga päev üks kontsert, kus koori juhatavad vaheldumisi selle looja ja peadirigent Tiiu Tikkerber ja 2009. aastal kooriga liitunud Jaanus Väljaots.
Koor Snowdonia rahvuspargis. Foto: Mikko Selg
Kuna liigume ja ööbime Snowdonia rahvuspargi alal, siis õnnestub näha ja ka pildistada selle maa kuulsaimat ning kõrgeimat (1,085 meetrit mere pinnast) mäge Snowdonit. Möödudes kaevanduspiirkondadest kuuleme reisi korraldajalt ja meie giidilt Gerallt Rhunilt, milline rahvuslik rikkus on kiltkivi, mille tööstuslik kasutus on ulatunud läbi aegade riigipiirist kaugemalegi.
Omapärane Portmeirion – hull turismiküla
Eesti laulud kõlasid kaunilt ka Itaalia arhitekti rajatud külas Portmeirionis. Foto: Annika Poldre
Just nii, hulluks külaks, nimetab väga omapärast Põhja-Walesis asuvat turismisihtkohta seda tutvustav reisiinfo. Itaallasest arhitekti sir Clough Williams-Ellise möödunud sajandil projekteeritud ja rajatud külakese loomisega viis arhitekt ellu oma unistuse teostada arhitektuuriliselt midagi lõbusat, mis on ka loodusega kooskõlas. Külast ongi saanud filmitegijate ja teleprodutsentide lemmikpaik, turistidest rääkimata.
Gerallt Rhun selgitab raudteejaamas, kuidas kõlab kõmrikeelne kohanimi. Foto: Annika Poldre
Sellel võlumaal paneb Lehtse kammerkoor oma hääled taas kõlama, meelitades kuulajaid treppidelt ja terrassidelt ligemale astuma. Minikontsert algab Karl August Hermanni lauluga „Kungla rahvas“, millest kujuneb edaspidistel ülesastumistel lausa kohustuslik pala. Miina Härma „Pühendan kõik kallile“ toob esile repertuaari mitmekesisuse. Ja etteaste lõpetab Miina Härma „Tuljak“. Ning väsimatu reisikorraldaja Gerallt Rhun teatab kuulajaile, kes on need lauljad ja kust on nad tulnud.
Emakeel on au sees
Koori reisipäevadesse mahub ka mitu kohtumist koolides, kus õpilasi sadakond või pisut üle või vähem, kes kõik on külaliste tulekuks valmistunud. Vähe sellest, et lapsed on joonistanud Eesti lippe ja õppinud mõned eestikeelsed sõnad selgeks, nad teavad ka, kus Eesti asub ning millised riigid on meie naabrid.
Kui kooril eestikeelne laul esitatud, saavad külalised kuulda, kuidas lapsed oma keeles laulavad. Selgub, et selles piirkonnas on uelslaste emakeel kindlustatud – see kõlab koolides, tänavatel, kodudes, lapsed õpivad koolis nii kõmri kui ka inglise keelt. Kohtumistel uelslaste ehk kõmridega oleme kuulnud, kui oluliseks peab see rahvas oma keelt ja selle kõnelemist. Kuigi, mitte igal pool üle maa pole põliskeel ühtemoodi au sees – mõnes paigas on inglise keele mõju suurem. Statistika ütleb, et vaid 17 % 3,1 miljonist uelslasest peab oma põhikeeleks inglise keelt.
Ühendades lauluhääled
Neli päeva Walesis mööduvad linnulennul. Igal õhtul algab kontsert lühikese sissejuhatusega Eestist ja sündmustest 1980-90-ndail aastail. Räägitakse laulupidudest ja väikesest Lehtsest ning kammerkoori ajaloostki.
Peadirigent Tiiu Tikkerber on pidulikematel õhtutel Ambla rahvarõivais, millel käised enda tikitud! Ka naislauljate esinemispluusidel särab Ambla tikand. Mehi kaunistavad esinemistel punased kikilipsud ja Jaanus Väljaots on mõnel korral koori ees rahvarõivastes.
Lehtse koor annab kolm väljakuulutatud kontserti eri paigus koos erinevate kooridega, kord on partneriks naiskoor, teises kohas segakoor ja viimasel kontserdil meeskoor. Meie lauljate repertuaar on igal kontserdil osalt erinev. Kõigil esinemistel ühendatakse hääled, et laulda kaks viimast laulu koos. Uelslased on õppinud selgeks Ülo Vinteri “Laul Põhjamaast“ eesti keeles ja Gerallt on aidanud eestlastel omandada kõmri isamaalise laulu hääldust. Iga kontserdi lõpetab kõmrikeelne hümn.
Nagu igasse päeva mahub üks kontsert, nii on päevadesse plaanitud ka külaskäigud uutesse paikadesse, paikadesse, kus saab tuttavamaks see maa oma mägede, karjamaade ja kiviaedade ning väikelinnadega. Väikesed koolid rõõmsate ja tähelepanelike lastega jätavad hea mulje, samuti meremuuseum Porthmadogis, mis väljast tundub väike kuur, seest aga on üllatavalt suur ja rikkaliku ekspositsiooniga.
Alguspäevade muljed
Lühikesel puhkehetkel pärast muuseumikülastust jagavad kolm meest, Mart Rauk, Veljo Kübarsepp ja Viktor Grossmann oma muljeid öeldes, et reisipäevad on olnud tihedad ja hästi läbimõeldud. Manchester üllatas, oli veidi räämas, arhitektuuriliselt stiilivaba ega äratanud elamusi. Seevastu biitlite muuseumi Liverpoolis meenutavad Mart ja Veljo elevusega. „Äge!“ sõnab Mart, „oli võimalus oma noorpõlve lemmikutesse süüvida. Koju jõudes võtan biitlite raamatu uuesti kätte.“ „Lugesin, kui raamat ilmus,“ lausub Veljo, „siis ei öelnud paljud nimed mulle midagi, nüüd loen kindlasti uuesti.“
Oma koorist rääkides ütlevad mehed, et selle võimekus on tulnud tänu neile inimestele, kes on suutnud koondada hulga hea muusikalise tasemega rahvast laulma.
„Kui tuumik on tugev, siis selle ümber koondub kogu seltskond,“ ütleb Veljo. Viktori sõnul on koori kõla püsinud, kuigi inimesi on tulnud ja läinud. „Kui inimene tunneb, et ta on suuteline laulma nii, nagu koor laulab, siis ta jääb,“ räägib Mart. „See on mitte ainult koor, vaid koos käiv ja koos tegutsev sõpruskond,“ tõdeb Viktor.
Külad elavad
Kui oleme lõpetanud auru jõul liikuva rongiga sõidu ja sööme lõunasuppi väikeses raudteejaamas, tunnistab laulja Paul Lääne, et ta pole varem väga tahtnudki Inglismaale tulla. Üllatuseks nimetab mees uelslaste uhkust oma keele üle ja arvab, et meil, eestlastel, tuleks võtta eeskujuks siinne suhtumine emakeelde. Eesti laul „Kuni su küla veel elab“ peab rohkem paika siin maal kui meil Eestis, arvab Paul, kes kümne aasta eest kolis Tartust Aegviitu ja samast ajast laulab Lehtse kammerkooris.
„Mulle meeldib, et igal karjamaal on suured tammed,“ räägib ta oma tähelepanekutest. „Ja igal pool lambad. See näitab, et elu on igas külas.“ Talle on silma hakanud, et siin on seltsielu kirev, ja kõrvu jäänud ilusti kõlav keel. „Ma olen nüüd surmani Walesi fänn,“ ütleb Paul.
Laulud koos meeskooriga
Reisi lõppkontsert Bala kirikus koos kohaliku meeskooriga (kammerkoori taga valgetes särkides).
Foto: Mikko Selg
Viimane kontsert on 2000 elanikuga Balas, võluvas samanimelise järve ääres asuvas linnas, kus vikipeedia andmetel 80 % rahvast räägib kõmri keelt. Peaaegu kõik istekohad pühakojas, kus kontsert toimub, on publikuga hõivatud. Lehtse kammerkoor ja kohalik meeskoor esinevad vaheldumisi, kõlavad laulud kõmri ja eesti keeles. Kammerkoori repertuaar on vaheldusrikas nii laulude kui ka häälte poolest – Arvo Pärdi „Eesti hällilaulu“ laulavad seekord vaid naishääled, Rein Rannapi „Rahu“ aga esitavad mehed. Kaks koori koos laulavad kahte laulu, meie „Laul Põhjamaast“ ja isamaalist laulu „O Gymru“. Ning lõpuks kõlab traditsiooniliselt vastuvõtjate hümn.
„Meil oli suur au teiega koos laulda, te olete väga vägevad,“ tunnustab peadirigent Tiiu Tikkerber meeskoori. Tänusõnu jagub ka Gerallt Rhunile, kes kontserdid, kohtumised, majutused, ringsõidud ja söömised korraldas. „See oli mitme mehe töö,“ kiidab Tikkerber ja kuulutab Gerallti Lehtse kammerkoori esimeseks välisliikmeks.
Reis kui kultuuride vahetus
Jaanus Väljaots on dirigenditööle lisaks kandle- ja muusikaõpetaja Aruküla koolis. Juhatades Lehtse kammerkoori on ta ka laulja Nuku kooris. Kammerkoori mitmekesisest repertuaarist rääkides nimetab Väljaots kõigepealt klassikat – selgeks on õpitud isegi kolme missat. Kammerkoori repertuaaris on niihästi kerge muusika kui ka koorimuusika suurvormid, loomulikult laulupeo repertuaar, sest osaletud on mitmel laulupeol, ning palju ka Urmas Sisaski loomingut. Lehtse kultuurimajas, kus on koori kodu, on Väljaotsa sõnul supertingimused lauluproovideks.
Tiiu Tikkerberi hinnangul möödusid neli päeva nagu üks päev. „Iga päev oleme vaadanud ringi, et oo, kui kaunis, oo, kui ilus,“ ütleb ta. „Me teame nüüd, et sel ilusal maal elab väga tugev ja kokkuhoidev rahvas, kes armastab oma keelt ja kultuuri.“
Tikkerberi sõnutsi on kohtumised olnud väga imelised alates väikestest koolilastest kuni igal õhtul suurepäraste koorideni, kellega koos lauldi. Kõmrikeelse laulu sõnad ja hääldus on rasked, tunnistab peadirigent, aga meloodia ilus ja Gerallti abil õpiti hääldamist. „Lõpuks kõlava hümnigi oleks võinud ära õppida, see on väga ilus,“ arutleb dirigent.
Ühel kontserdil kõlasid ka koolilaste lauluhääled. Foto: Annika Poldre
Tikkerberi sõnul oli väga muljetavaldav laste lauluoskus, ilusad hääled ja hingestatud laul. Ta nimetab võrdluseks eelmisel aastal toimunud koori konkursireisi Itaaliasse. Seal sõideti ka ringi ja vaadati San Marino vanalinna, kuid niisugust kohalikega suhtlemist nagu Walesis seal polnud. „Konkursil ei õpi maad nii palju tundma, kui sellisel kontserdireisil nagu nüüd oli,“ sedastab koorijuht. „Siin on toimunud tõeline kultuuride vahetus.“
„Väga vinge nädal oli, iga päevaga läks aina paremaks,“ ütleb dirigent Jaanus Väljaots viimasel õhtul. „Ükskõik kui väsinud keegi oli, kõik võtsid ennast kokku iga kontserdi eel,“ kiidab Tiiu Tikerber koori. „See emotsioon, mille koorilt tagasi saad, on nii suur, et võib jälle edasi elada,“ lisab ta.
Lehtse kammerkoor loeb oma alguseks kaheksakümnenda aasta septembrit, kui dirigent Tiiu Tikkerberi eestvedamisel loodi Lehtse noorte kergemuusika koor. Alates 1990. aastast kannab koor Lehtse kammerkoori nime. Lauljaid on algusajast alates olnud kokku üle 160. Reisil oli 28 lauljat. 2018. aasta jaanuaris saavutas Lehtse kammerkoor Prahas 28. rahvusvahelisel advendi- ja jõululaulude koorifestivalil hõbediplomi suurte sega- ja kammerkooride kategoorias. Dirigent Tikkerberi sõnul oli see kooril esimene osalemine rahvusvahelisel konkursil. Panuse eest Eesti kultuuriruumi pälvis Lehtse Kammerkoor aastal 2021. aasta koori tiitli.
Kati Krabi sõnul lisandub neile uusi liikmeid tänu Tiiule, kes „paneb silma peale“ ja kutsub laulma. Nii on kokku sattunud vahva seltskond, kellele meeldib koos olla ja laulda. „Me kutsume Tiiut emaks,“ ütleb Kati. Ja ema teeb lauljatele ka kõik rasked laulud selgeks. „Mul on vedanud toredate inimestega,“ lausub selle peale Tiiu Tikkerber. Ning Kati lisab, et lauljaid innustab seltskond, kus kõik on kohusetundlikud ja rõõmsameelsed.