Stephanie Kobori, Manu Rosales, Piia Karro-Selg (festivali peakorraldaja), Ave Teeääre ja Mirko Lill Raeküla Vanakooli keskuse trepil lõbusalt vestlemas. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
Kui Raeküla VI tänavafestivali Augustijäljed esimene päev oli juba hilisõhtusse veeremas ja pealavalt kutsuti rahvast simmanit pidama, leidsid Lõuna-Ameerikast pärit Stephanie Kobori ja Manu Rosales, Ave Teeääre, Mirko Lill ning siinkirjutaja vaiksema paiga omavaheliseks vestluseks.
Mirko ja temaga ühes olev Nõu Puu tigu ning Ave. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Enne pealavale tulekut oli ansambel Koiro Duo külastanud tänavafestivali ajal avatud ühepäeva kodukohvikutest nelja peret, kelle juures anti minikontserte ja toimusid improvisatsioonilised nukuetendused koos Rändnukuteatriga Nõu Puu. Stephanie Kobori ja Manu Rosales liikusid Raeküla tänavatel koos Ave Teeääre ja tema Nõu Puu nukuteatri näitleja, neljandasse klassi mineva Mirko Lillega, kes vedas endaga kaasas teatri maskotti, ratastega tigu.
Stephanie Kobori (32) sünnimaa on Brasiilia, täpsemalt pealinn São Paulos. Ta tutvustab ennast muusiku, jutuvestja ja kultuuriprodutsendina, kes äratab oma hääle ja klarneti rikkalike helide kaudu ellu kaugeid, kuid tuttavaid asukohti. Põlvnedes multikultuursetest juurtest nii Euroopas kui Lõuna-Ameerikas loob naine kaasahaaravaid muusikalisi rännakuid, rikastades nõnda kultuurilist mitmekesisust ja rahvaste vahelisi sidemeid. Kultuurijuhtimise ja antropoloogia hariduse taustaga Stephanie on juhtinud transformatiivseid projekte nagu ETNO-Saksamaa muusikalaagreid ja mitmesuguseid pärimusmuusika sündmuseid. Praegu õpib ta muusikahariduse kultuurilise mitmekesisuse magistriõppes Hildesheimi Maailmamuusika Keskuses Saksamaal.
Manu Rosales ja Stephanie Kobori Raeküla tänavafestivali Augustijäljed pealaval.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Manu Rosales (33) paistab silma julge ja uuenduslikuna nüüdisaegsete laulude kirjutamisel. Ta ühendab ülemaailmseid muusikatavasid, et luua meloodilisi kõlasid, mis on hästi sügavalt juurdunud, aga ka värskendavalt ainulaadsed. Ammutades inspiratsiooni Argentina folkloorist, Andide viisidest, Brasiilia rütmidest ja Põhja-Aafrika mõjutustest, loovad Manu kitarrimäng ja sügavate sõnumitega laulutekstid piire ületavaid muusikalisi elamusi.
Manu Rosales ja albumid. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Manu on välja andnud kaks albumit: Cuerpo Aldea (2019) ja Estrada (2023), mida tutvustas ka Raeküla tänavafestivalil. Kõigil huvilistel oli võimalik neid sealsamas ostagi ja saada autogramme.
Stephanie ja Manu kutsuvad kuulajaid muusikapalade jutustamise kaudu ainulaadsetele muusikamaastike rännakutele
Ansambel Koiro Duo on Manu Rosalese ja Stephanie Kobori vaheline koostööprojekt akustilises kahekõnes, mis põimib kitarri, klarneti ja vokaaliseadete helisid, et luua intiimset ning mõtisklevat muusikaelamust, selgitavad muusikud. Nende sõnul hõlmab repertuaar mitmekesist valikut rütme, folkmuusika klassikat ja kaasaegseid laule, sisaldades samuti originaalloomingut. Kuid Raekülas toimunud tänavafestivali kontserdil mängis Manu veel ühte keelpilli, ronroco‘t (Andi pill). Ta kasutas pilli, mis on kitarri ja ronroco segu. „Samuti mängime vahetevahel Bombo leguerot, mis on Argentina konkreetsest piirkonnast pärit trumm.”
Stephanie ja Manu kutsuvad kuulajaid muusikapalade jutustamise kaudu ainulaadsetele muusikamaastike rännakutele läbi Argentina, Brasiilia ja Andide mäeahelike. Esinetud on Belgia Ujuva lossi festivalil, Sloveenias, Saksamaal, Prantsusmaal, Portugalis, Šveitsis, Soomes, Argentiinas, Brasiilias. Nüüd siisk ka Pärnus.
Stephanie Kobori laulab eesti keeles täpselt õige hääldusega „Siidilipp ja hõbepurjed”.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Aga Eestisse jõudsid nad juba mullu jaanuaris, kui mõlemad osalesid Rõuges toimunud Talve ETNO 2024 kontsertil [toimetaja märkus: ETNO on rahvusvaheline muusikalaager, kuhu kogunevad muusikud mitmetest riikidest ja õpetavad üksteisele pärimusmuusika lugusid ning laule]. Manu lausub, et sarnastel ETNO-del on ta maailmas paljudel kordadel käinud, aga nemad osalesid Eestis esmakordselt.
Stephanie lisab juurde, et töötades viiel aastal Saksamaal ETNO-t korraldades sai ta täiendavat innustust asuda rohkem muusikaga tegelema ja seda õppima. „ETNO tõigi mind muusika juurde!”
Manu: „Esimene kokkupuude ETNO-ga toimus Portugalis.” Manu ütleb, et õpib praegu magistriõppes globaalse muusika alal Sibeliuse Akadeemias, Kunstiülikoolis Helsingis.
Tänulikud Raeküla tänavafestivali Augustijäljed kuulajad. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Omavahel kohtusid Stephanie ja Rosales 2019. aastal. Rosales reisis tookord Argentiinast esimest korda Euroopasse. Kuna Stephanie organiseeris Saksamaal parajasti jälle mingit sündmust, siis nii nad kohtusidki.
Stephanie Kobori ja Ave Teeääre pärast kontserti pealaval. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Minu soov kohtuda nende põnevate muusikutega hakkas idanema juba reede lõunapaiku, kui märkasin neid Raeküla Vanakooli kogukonnakeskuse trepil istumas. Aga päris vastupandamatu soov neist rohkem teada saada tekkis siiski alles siis, kui ma hiljem ise samal trepil seistes nägin Stephanie käes avatud vihikut ja kuulsin tema suus kõlavaid selgeid eestikeelseid rahvaliku laulu sõnu: „ :,: Siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele, vallera! :,:” Olin üllatunud, kui kaunilt ta seda rahvaviisile seatud laulu laulis. Muidugi järgnes publikult maruline plaksutamine.
Kõige keerulisemad on vokaalid
Nüüd tunnen huvi, kas eestikeelseid laulusõnu oli raske õppida ja kuidas see laul temas helisema läks? „Kõige keerulisemad on vokaalid,” vastab Stephanie. Ta selgitab, et oli olnud Rõuges päris esimest korda oma elus saunas. Saunas olnud palju inimesi neid laule laulmas ja sealt jäigi teda kummitama rahvaliku laulu „Siidilipp ja hõbepurjed” meloodia. „Saunas oli palju lugusid, aga just seda lauldi mitu korda. Palusin sõbral laulda mobiili mällu, et lugu saaks talletatud. Järgnevalt õppisin neid laulusõnu korduvate kuulamistega.”
„Siidilipp ja hõbepurjed” Stephanie Kobori märkmikus. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Edasi uudistan: mis mulje festivali esimene päev jättis? Manu räägib, et talle meeldis festivalil võimalus käia ringi erinevates kodukohvikutes. Festival polnud mitte ainult ühes paigas. Inimesed avasid oma kodud. Tõlgina vestlust abistav Ave Teeääre lisab, et tema oli oma nukkudega ja Mirko käis kõikjal kaasas. „Meil tekkis omaette väike seltskond, kes erinevate etteastetega ringi liikus.” Stephanie ütleb, et temal ei olnud festivali osas konkreetseid ootuseid, aga nad teevadki oma kontserte väiksemale publikule, ubasemas ja pisemas keskkonnas. „Päev oli paljude esinemistega pikk ja rahvast täiesti piisavalt, jäime väga rahule!”
Ma nautisin vaikuse heli, mis levis õhus pärast lumetormi
Mirko küsib: „Kas te olete näinud mõnd lumetormi?” Manu ütleb, et tema sünnipäev on 3. aprillil. „Mõtlesin, et talv on läbi. Aga hommikul Soomes viibimise ajal kardinat eest ära tõmmates nägin akna taga pöörast lumetormi.” Stephanie mäletab samuti ühte koletud lumemöllu, kui nad läksid video salvestust tegema. „Ma nautisin vaikuse heli, mis levis õhus pärast lumetormi. Vaikuse heli oli minu jaoks midagi uut, mida ma pole oma kodus kogenud,” tunnistab Stephanie.
Stephanie Kobori kirjutab autogrammi. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Meie vestlus ei taha enam kuidagi lõppeda. Mida kauem istume, seda rohkem tahaksime küsida. Ave küsib, mida nad koju minnes Eestist eredamalt meenutaksid? Manu vastab mõtlikult ja täiendavalt selgitavalt: „Inimesed on autentsed, ehtsad ja usaldatavad. „Näiteks Soomes oli Helsingi inimestega keeruline sidet leida. Võibolla seetõttu, et pealinn. Eestisse tulles on inimesed meist huvitatud, tahavad juttu ajada. Vestlused tulevad kergesti. Inimesed elavad kogukonniti päris elu. Ei ole sellist eraldatust, ainult oma asja tegemas. Siin on lihtne olla ja suhelda!”
Ja otsekui ühest suust lisatakse juurde: saun ja must leib!
Stephanie: „Vastus on eelnevaga ühendatud. Minu juurtes on osaliselt saksa verd. Ma ei teadnud varem, et ka Eesti on olnud nii tugevalt põimunud Saksa kultuuriga. Teilgi on väga vana kultuur, samuti pärimus. Ja see kuidas te loodusega suhtlete ja ühendute…”
Tunneme, et tahaksime külalistelt veel midagi kuulda, väga lihtsat. Ja otsekui ühest suust lisatakse juurde: saun ja must leib! Must leib olevat väga maitsev.
Ave tahab veel teada, mida kauged külalised oma sünnimaa iseloomustamiseks mõne märksõnaga nimetaksid? Manu sõnul on mõlemas riigis inimesed väga vastutulelikud, seda alati rõõmsal ja heal meelel. Seal on soe.
Stephanie lisab: „Muusikas on Argentiina palju enam kui ainult tango ja Brasiilias leidub rohkemat kui bossanova. Inimesed on tagasisidena öelnud, et need rütmid on kuidagi keerukad, millega ei osata midagi pihta hakata, aga ometi on see hästi rikas muusikakultuur selliste asjade poolest.”
Stephanie Kobori ja Manu Rosales ning meeldejäävalt südamliku kohtumise mälestuseks kingitud raamat Tallinnast koos kinkijate nimedega. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Kauged külalised tahavad ka vastupidist kuulda: et mida me oma maa iseloomustamiseks ütleksime? Mirko nimetas kolme asja: saun, lumi ja suvi. Siinkirjutaja arvates on Eesti lipp üks erandlikemaid paljude maailma lippude hulgas seetõttu, et on läbi ajaloo keerdkäikude säilinud selle kõige esimene originaal. Muide Eesti lipuga samasugune sinimustvalge värvikombinatsioon on veel üksnes Botsvanal.
Ja viimaks Stephanie sõnum enne lahkumist: „Pärnusse tahaks väga uuesti tagasi tulla.
Samal teemal:
TÄNA ON PÄRNUS RAEKÜLA VI TÄNAVAFESTIVALI AUGUSTIJÄLJED ESIMENE PÄEV
PIIA KARRO-SELG: AUGUSTIJÄLJED ÜHENDAVAD ÜHISES LOOS RAAMATUID, KOGUKONDA JA KULTUURI